Bike Xdream Keila-Joal

"People seem to enjoy things more when they know
a lot of other people have been left out of the pleasure."
Russell Baker

Bike Xdream on seiklejatele samasugune mõnus hooajalõpu akord, nagu seda on TAOK rogain paljude orienteerujate jaoks. Üksikud erandid välja arvatud, tuleb enamus sellistele üritustele nautima ilusat Eestimaa sügisilma, et üheskoos tervislikult värske õhu käes lõppenud hooaega tähistada. Soosambla Suusaklubi sportlikud eesmärgid said sel hooajal Albu rahvamajas joone alla, mistõttu oli kõigi võistkonnaliikmete ühine tingimus enne registreerimist – ei mingit ponnistamist. Meie Marttiga võtsime septembri treeninguid tavapärasest kergemalt, Viivi-Anne skooris aga vahetult enne Bike Xdreami medaleid TAOK rogainilt ja Eesti MV ekidenis ning vajas samuti kerget lõõgastust enne viimast tähtsamat seiklusspordivõistlust Lätis. Nii me sinna stardijoonele läksime, üks proff ja kaks amatööri, et lugematutest treeningutest tuttaval maastikul neli tundi üheskoos punkte noppida. Varasematest aastatest on Bike Xdreamil jäänud meelde, et võitja võtab kõik. Punktid loomulikult. Kuna meil võidumõtteid ei olnud, siis otsustasime kohe rajaplaneeringu alguses, et jätame ca 3-4 punkti välja ning poole maa peal vaatame, kuidas asjad edenenud on ning seejärel teeme lõplikud plaanid. Selle aasta võistluse tegi huvitavamaks nn. punktikobar vahetult stardi juures, mis tuli kindlasti ära võtta. Nii jätsime me KP-d 38, 57, 60 ja 49 oma planeeringust välja ning otsustasime läbida KP-d järjekorras 55-54-56-39-37-36-35-34-31-32-33-40-41-42-45-46-44-43-47-48-59-58-52-53-51-50, kokku 26 KP-d. Võistlus algas meie jaoks rahulikult, esimeses kahes KP-s olid punktide tunnusnumbrid vahetuses, mistõttu sai pisut pead murtud, kas tegemist on lisaülesandega või on korraldajad lihtsalt näpuka teinud, KP-s 56 tuli aga esimene viga, kui lähenesime KP-le otsemat teeharu pidi, mis küll rohkem meenutas basseini kui teerada. Järgmine üllatus tabas meid kohe KP-sse 39 minnes, kui kaardile märgitud suure tee oli omanik väravaga sulgenud. Rattateisipäevakutest on meeles, et see värav on seal kogu aeg lahti olnud, kuid seekord oli teisiti ning sinna kulus ca 5-6 min aega, et ringiga vajalikule teele saada. Vääna rand oli sügiseselt rahulik, otse veepiiril sai sõita nagu asfaltteel, KP-d 37 ja 38 tulid lennates. Kui esimestes KP-des oli veel üsna tihe seltskond koos, siis alates 39-dast punktist liikusime me praktiliselt üksi, vaid aeg-ajalt konkurente kohates. Muraste-Tabasalu piirkonnas oleme nii rattaga kui joostes trenni teinud, seega sai seal juba treeningutest tuttavaid radu kasutada, ka rattaga vaatetorni trepist ülesronimist on varem harjutatud ning mingeid üllatusi sellega üles ei kerkinud. Olime sinnamaani kulgenud väga rahulikus tempos, vaid Martti oli poristel teelõikudel meist niivõrd palju osavam, et pidi meid Viiviga ikka ja jälle järgi ootama, tahedamatel rajalõikudel liikusime aga võrdselt. KP-s 40 vaatasin esimest korda kella, kahest tunnist oli napp 5 minutit puudu, mis pani kergelt muretsema, kuna olime planeerinud joogipunkti jõuda 2 tunniga. Etappidel 40-41 ja 41-42 ei teinud me mitte kõige parimaid rajavalikud, läbisime need etapid nagu enamus üle prügimäe ja mööda metsaveoga purukssõidetud teerada, kuigi oleks saanud kasutada ka alternatiivseid teevalikuid. Kui veel teel KP-sse 42 sai ca 5 min valet teed pidi sõidetud, siis oli selge, et esialgset planeeringut pole reaalne realiseerida. Esimesena kahisime KP 44, seejärel loobusime KP-dest 47, 48, 59 ja 58 ning otsustasime läbida KP-d 43, 57 ja lõpukobara. Vääna puukooli juures panime jala maha ning tegime viimase koosoleku. Aega oli veel ca 44 minutit, viimase lõpukobara läbimise jaoks arvasime aega kuluvat umbes 20 minutit ning peale lühikest arutelu otsustasime jätta 57 ära ning sõita mööda asfaltteed otse Keila-Joale. Tagantjärele tarkusena oleks me rahulikult jõudnud ka 57 ära võtta, kuid siis oleks me pidanud vist pisut pingutama, mis aga kellegi eesmärkide hulka sel pühapäeval ei kuulunud. Finišijoone ületasime turvaliselt 10 minutit enne kontrollaega, kokkuvõttes läbisime 21 KP, mis andis tubli 22. koha. 21 KP läbijatest olime teised, kuid selle eest kahjuks mingit eriauhinda ei saanud. Küll aga saime tohutult positiivseid emotsioone ja Viivi-Anne ka korraliku rattatrenni enne Lätit.

Peale võistlust kogunes Soosambla Suusaklubi peahoonesse seiklusspordi positiivne koorekiht, et maha pidada hooajalõpu aastakoosolek. Üheskoos kuulati ära Eesti Seiklusspordiliidu revisjonikomisjoni aruanne, kiideti heaks ACE Logistics Salomon Teami Tasmaania MM-ks valmistumise raport ning kinnitati järgmise aasta Xdreami žürii koosseis. Veel sai ära otsustatud, et sel talvel me ennast paksuks ei söö, vaid laome raskete suusatreeningutega järgmiseks hooajaks sellise põhja, mida isegi Kiviõli tehismaastik ei suuda alt ära lüüa. Tšau-pakaa 2011 hooaeg !

Xrace etapp Siguldas

Пейте пиво "Алдарис" - будете как Балдерис!
1980-te slogan

Kui Xdreami Läti sõsarsarja Xrace korraldaja Janis Vanags mulle kevadel helistas ja oma võistlustest osa võtma kutsus, pidin ahvatlevast kutsest loobuma, kuna rahvasport pole naljaasi ja nõuab spetsialiseerumist ning Xdreami hea tulemuse nimel sai Läti võistlusplaanid maha maetud. Janise kutse jäigi sahtlipõhja vedelema, kuni paar nädalat tagasi poolkogemata selgus, et kolm prouat otsivad autoga noormehi, et sõita Siguldasse Xrace ja Baltimaade meistrivõistluste viimasest etapist osa võtma. Öeldud-tehtud ning eelmisel reedel saigi Twisteri bussi rattad Lätimaa poole keeratud, koormaks Twister Females ja Twister Mürakarud, viimases siis lisaks minule veel Heiti ja Erki. Xrace sarjas on 4 võistlusklassi – Sporta klase (kestusega 6-7 tundi), Tautas klase (kestusega 4-5 tundi), Mini klase (kestusega 2-3 tundi) ja Biznesa klase. Biznesa klase rada on sama pikk kui Mini klasel, kuid nende stardikoridor on 15 m eespool ning toitlustuspunktides on neil eraldi laud, kus lisaks spordijoogile pakutakse õlut, siidrit ja tikuvõileibu. Sigulda võistluse puhul oli tegemist Baltimaade meistrivõistluste viimase etapiga, seetõttu oli Eestist kohal seekord 5 võistkonda, neli meeskonda ja üks naiskond, kõik osalesid Sporta klases. Kuna selles koosseisus pole me varem võistelnud, siis hommikusel taktikakoosolekul ei julgenud suuri plaane teha, omavahel arutasime, et kui teist Eesti võistkonda Team Vaude Matkasporti võidame, siis võib tulemusega rahule jääda. Võistlus algas skoororienteerumisega, kus KP tunnusnumbri järel sulgudes oli KP väärtus ning võistlejate arv, kes seda KP-d peavad läbima, et KP väärtus kirja läheks. Kokku oli vaja saada võistkonna peale 21 punkti Heiti läks läbima ühemehepunkte, meie Erkiga asusime kahemehepunktide kallale ehk siis tema läbis KP-d 31, 36, 37,38 ja 39 ning meie 42, 43,41 ja 40. Kokku kulus esimese jooksuosa läbimiseks napilt üle tunni, meie edu Vaude ees oli peale esimest ala 3 minutit ja 50 sekundit. Edasi tuli kummipaadiralli. Selle eripäraks oli see, et alles KP-s selgus, mitu võistlejat antud KP märkima peavad. Teine reegel oli see, et paati ei tohi omapäi jätta, kuid seda lätlaste poolt eriti ei järgitud ning nagu üks kohalik seiklusspordiguru peale võistlust ütles, et ega tavaliselt keegi kaasvõistlejate peale ei koputa ka. Kummipaat oli kerge ning jõe peal sõitmiskõlbmatu, seega kasutasime igat võimalust, et paati punktist punkti tassida. Vaude oli tassimises pisut kiirem ja suutis vahet meiega vähendada, jäädes paadiralli lõppedes meist maha vaid 3 sekundit. Katapuldi lisaülesandega, mis Heitil sisikonna korralikult segamini raputas, käristasime vahe Vaudega jälle pea 2 minutiliseks. Järgneval 10 km rattaetapil möödus Vaude meist korduvalt, nii oli meil ikka ja jälle võimalus jälgida, kuidas Eesti perspektiivikaimad seiklejad valmistuvad novembris Tasmaanias toimuvaks seiklusspordi MM-ks - trimmis sääremarjad, keskendunud näod, kotkapilk valmis tabama KP tähist põõsa tagant või puu otsast, samas kui kiivri alt väljatungiv lokkis juuksekihar annab märku, et ega tavaeluski mehed mingid kuivikud ei ole. Kui peale selletalviseid sündmusi Eesti spordielus üldse millessegi uskuda võib, siis sellesse, et meie seiklejad annavad endast maailma kuklapoolel toimuvatel võistlustel maksimumi. Esikümnekoht ? Täiesti võimalik. Rattaetapi viimasest KP-st väljumisel tegime väikse lisatiiru, ka laskmisega jäi üks märk meil ülessse, mis võimaldas Vaudel meilt ca 5 minutiga eest ära libiseda. Edasi järgnes 18 km rattaetapp kaardil, kus olid kajastatud vaid teerajad. Asusime Vaudet suure hooga jälitama, kuid teede ebaühtlane läbitavus ja pisivead võtsid meil hoogu kõvasti maha. Minu jaoks oli tempo täpselt nii kiire, et suutsin hädavaevu kaardis püsida, kuid Heitit võrdväärselt lugemises aidata ei suutnud. Vaude seevastu läbis selle etapi perfektselt ning suutis vahe kasvatada 19 minutiliseks. Edasi järgnes 7 km jooksuetapp peegelkaardiga võssakavanud jõeäärsel maastikul, kus tuli korduvalt läbida saviporiseguseid järske ojakallakuid, etapp lõppes ca 1,5 km joonorienteerumisega mööda ojapõhja. Etapi raskusest annab aimu see, et endistest Läti tipporienteerujatest koosneval liidervõistkonnal kulus 7 km läbimiseks 1 tund ja 40 minutit. Erkit hakkasid selleks ajaks kimbutama krambid, mis sel aastal Karjala Redfox Adventure Race ja Euroopa meistrivõistlused seiklusspordis läbinud seikleja kohati lausa vanduma võtsid. Tänu Heiti suurepärasele navigeerimisele suutsime etapi olusid arvestades üsna hästi läbida, kuid vahe Vaudega oli rebenenud 45 minutile. Edasi tuli lühike 6 km rattaetapp ja siis saabus lõpuülesanne. Lõpuülesanne on Xrace sarja firmamärk. Näiteks Dobele etapil tuli võistkondadel ära lugeda suure sõjaväeosa maja kõik aknad, saadud akende arv andis kraadide arvu, millest võeti asimuut ning edasi tuli maastikul läbida asimuudiga 3 km (!?!), et viimane KP üles leida. Kuna akendel olid spetsiifilised topeltkonstruktsioonid, siis luges enamik võistkondi akende arvu valesti ehk nagu üks Läti seikleja tekkinud kaose kokku võttis – „Bõlo veselo“. Seekord koosnes lõpuülesanne kahest rattalegendist ja kahest lisaülesandest. Rattalegendi abiga tuli maastikul leida fotode järgi kaks punkti, lisaülesannete õigel lahendamisel sai teada veel kaks punkti ning läbi punktide tõmmatud joonte ristumiskohas asus viimane KP. Meil kulus lisaülesande lahendamiseks 40 minutit, mis oli küll 2 min kiirem, kui Team Vaude Matkaspordil, kuid lõpuks kaotasime neile ikkagi tervelt 48 minutiga. Kokkuvõttes 7. koht, mis arvestades seda, et tegemist oli meie debüütetteastega, polegi nii paha tulemus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Xrace seiklust tasub kindlasti külastada:
Rohkem seiklust – Läti võistlused on neile, kes ei pelga raja läbimiseks ajusid rakendada. Kuigi Sigulda võistlus toimus suhteliselt väiksel maa-alal, oli ta erinevate ülesannetega tehtud nii huvitavaks, et 8 tundi võistlust möödus hetkega. Tänu lõpuülesandele ei või võitjas kuni finišini kindel olla, mis hoiab pinget lõpuni. Ei taha olla viriseja, kuid viimastel aastatel on Xdreami korraldajatel jätkunud entusiasmi kuni stardimaksude laekumiseni, edasi tehakse asju rohkem linnukese pärast. Mis oleks takistanud teha Vanalinnas peegelkaardiga orienteerumist ? Või pelgavad nad seda, et liigkeerulised ülesanded peletavad seiklejad võistlustest eemale ? Ei tea, kuid Läti võistlused on seiklussportlastele maiuspalaks.
Parem toit – Erinevalt Xdreamist, kus peale võistlust pakutakse sportlastele nõudepesuvedelikku ja toiduvärviga segatud vett, oli Xrace võistlusjärgne söök korralik kahekäiguline lõuna. Kanasupp oli selline nagu kodus tehakse, mitte mingi puljongikuubiku variant, kotlett kartulitega ja kompott – ehtne, õunatükid sees ujumas. Mega !
Läti naised – Kui Lätti võistlustele minna, siis tuleks unustada Sporta ja Bizneza klase ning panna oma võistkond kindlasti kirja Tautas klasesse. Ma ei tea, kuidas ja kes selle organiseerinud on, kuid see misside rivi seal Tautas klases võttis ka kõige karastatumad meie seas pahviks. Boonuseks muidugi veel sellised eksemplarid, et päike kahvatub, kui nad sust tõusu peal mööda jooksevad.
Nii et 3:0 Xrace võistluste kasuks !

Valgehobusemäe etapp

"A champion is afraid of losing. Everyone else is afraid of winning."
Billie Jean King

Xdreami 4. etapp algas B-raja jaoks vägagi intrigeerivas seisus, kus vähemalt 4-5 võistkonnal (k.a. Soosambla Suusaklubil) oli viimase etapi võiduga võimalus tõusta üldarvestuses esikohale. Pingete maandamiseks tegime neljapäeval ühistreeningu ja uurisime natuke vanu kaarte, üritades ära arvata rajameistri võimalikke rajavariante, tagantjärele võib tunnistada, et suutsime planeeringu ca 90 % ulatuses ära arvata, vaid Kakerdaja rabas jäi meil käimata. Millest on kahju. Eraldistart sobis meie võistkonnale suurepäraselt, kuigi üheminutiline stardiintervall tähendas seda, et juba alates 2. KP-st tekkisid parajad rongid, mida täiendasid samal marsruudil liikuvad arajakad. Rattaralli ülesanne jäi võistluse ajal minu jaoks mõistatuseks. Alles kodus rahulikult analüüsides sain aru, et kaardil toodud vahemaad on kaardifragmentide vahelised kaugused, mitte pöörangukohtade vahelised kaugused, nagu see on olnud eelnevatel võistlustel. Tänu kaasvõistlejatele suutsime selle lõigu suurtemate kaotusteta läbida ning kanuusse istusime ca 1,5 min kaotusega liidritele. Kanuurallis oli kõvasti kasu GPS-kellast, eriti alguses, kui vahemaa esimesse KP-sse tundus hirmpikk olevat. Kui kanuu esimese KP otsimisega kulus pisut aega, siis muud punktid tulid lennult ning kanuust lahkusime meie jaoks väga hea 12. ajaga, liidritest maas 4,5 min. Jalgsietapi valikorienteerumises läbisime KP-d 51-55-57-50-56-52, meie 4. aeg sellel etapil näitab, et tegemist oli parima võimaliku variandiga. Rattaetapi valikorienteerumises läbisime 59-61-62, see valik oli ilmselt võrdne valikuga 59-61-60. Tegime oma valiku lähtuvalt teeklassidest, KP-sse 60 viiv väike rada tekitas mõningaid kõhklusi, seetõttu jätsime selle välja. Juba rattaetapi valikorienteerumise ja eriti järgneva joonorienteerumise ajal saime tunda eraldistardi miinuspoolt – lõputud rongid ja ooteajad KP märkimisel. Kaotasime sellega ajaliselt vähemalt 2-3 min, kuid samas olukorras olid ka teised esiotsa võistkonnad. Loomade tundmise lisaülesandest lahkusime 1 trahviga, üritasime hundile põdra hambaid suhu panna, samaaegselt meiega lahkus sealt ka võistkond K-Kuubis. Kuna nad startisid 1 min pärast meid, siis tekkis jooksvalt plaan neilt viimasega rattaga üritada eest ära sõita, kuid konkurentide auks peab tunnistama, et ainult plaaniks see jäigi. Samas suutsime omavahel konkureerides ja kaasvõistlejate vahel laveerides tõusta võistlust peaaegu juhtima, eelviimases KP-s juhtis võistlust K-Kuubis ajaga 2.51.05, neile järgnesid Männikumägi ajaga 2.52.17 ja meie ajaga 2.52.23. Rattaetapp viimase lisaülesande algusesse otsustas selle võistluse saatuse, Männikumägi läbis selle etapi otse, lõigates sihti pidi suusaradadele, meie koos K-Kuubis võistkonnaga sõitsime ringi läbi esimese punkti, mis oli ca 3-4 min aeglasem otseminekust. Töövõit konkurentidele, kuid ka meie võistkonna võistlusega viimasel etapil võib rahule jääda. Ma arvan, et see oli parim võistlus, mida me selle koosseisuga oleme teinud, tasuks 3. koht viimasel etapil ning 3. koht 2011 a. Xdreami sarja B-raja üldarvestuses.

Hooaja lõpetamine Albu rahvamajas tõi kokku kogu Eesti seiklusspordi koorekihi. See on ka ainus kord Xdreami üritustel, kus arajakad ja brajakad võivad ennast võrdsetena tunda, tervitusnapsi pakuti kõigile ühe suurusega klaasidest ning isegi sakusmendilauad olid mõlema raja võistlejatele ühised. Kiiresti tekkisid rahvamaja saalis erinevad vestlusringid, kus kogenumad seiklejad jagasid algajatele oma kogemusi, kuidas õigeid seiklusspordi jalanõusid valida või kuidas ise rattale kaardihoidja valmistada. Omaette klassi demonstreeris hooaja lõpetamisel novembris ACE Logistics Salomoni tiimis Tasmaanias seiklusspordi MM-l osalev Xdreami sarja A-raja üldvõitja Silver Eensaar. See, et tippsportased isegi hooaja lõpetamisel alkoholi ei tarbi, on kõigile arusaadav, kuid erinevalt meiesugustest amatööridest ei marssinud Silver Albu rahvamajja käed taskus, vaid kandis endaga kaasas tugevast vakstust kotti, milles olid erinevad maskid. Seal oli uhke lehmamask, millel olid küljes ehtsad lehmasarved, sellise maskiga võib Rohelise mandri sõraliste hulgas vabalt ringi jalutada, ilma et viimased arugi saaks, et nende hulgas jõlgub mitte lehm, vaid tänavune Euroopa meister rogainis. Samuti oli Silveril kaasas öökullimask, mis nägi välja nii ehtne, et isegi linnuteadlane Ottesson pidi tunnistama, et sellisega petaks emase linnu ära küll. Samas on Silveril suur mure, võib isegi öelda, et löögi alla on sattunud ACE Logistics Salomon tiimi osalemine seiklusspordi MM-l. Kui multifunktsionaalsed kaardilugemisprillid ta Jüri Pärniku käest juba sai, siis kaugel maal tipptulemuse saavutamiseks on puudu vinge laisklooma mask. Kui keegi teab, kust oleks võimalik laisklooma maski hankida (võib olla vähekasutatud), siis andke teada silver@acelogisticssalomon.ee või lihtsalt astuge Bike Xdreamil Silverile ligi ja jagage infot.

Orissaare etapp

"If things go wrong, don't go with them."
Roger Babson

„Ei paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal Saaremaal,“ ümises Kristjan Gans parasjagu, kui Soosambla Suusaklubi Orissaares Xdreami öise etapi materjale registratuurist kätte läks saama. „Seal Saaremaal ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud,“ veeretas Kristjan muiates laulujuppi edasi, jälgides väsinud pilgul stardiks valmistuvaid võistlejaid. Vaid aeg-ajalt eksles ta pilk otsivalt ringi, otsides kohta, kuhu ennast hommikul peita. Sest selleks ajaks, kui võistlejad metsast välja tulevad, peab ta platsilt kadunud olema. Sel hetkel teadis vaid tema, rajatestija Tõnis Erm ja Printcenteri operaator, et Saaremaa männipuid ja kadakaid saavad öise etapi võistlejad vaid vaevu nuusutada ning kogu võistlus toimub sellel rõvedal võssakasvanud Muhumaal ja rannaroostikus, kuhu korralik saarlane elu sees oma jalga ei tõsta. Ikka ja jälle üritas ta kokku liita 1 tund + 45 min + 40 min + 50 min + 2 tundi + 1 tund + 30 min + 15 min, kuid mitte kuidagi ei tulnud vastuseks 5 tundi ja 15 min. Kuidas sai see nii olla, et eile veel kõik klappis, kuid kui täna tüdrukud registratuuris üle kontrollisid, tuli vastuseks küll 7 tundi ja 7,5 tundi, kuid mitte kuidagi 5 tundi ja 15 min ? „Pe..se see B-raja võitja aeg,“ viskas Kristjan resigneerunult kalkulaatori käest, „lähen viin parem kasti õlut oma peidupaika, mine tea, kaua seal redutama peab.“
Orissaare oli enamikele seiklussportlastele carte blanche, ei ole sealkandis ei orienteerumiskaarte ega pole sealkandis varem ka mingeid seiklussporte toimunud. Samas ei peagi öise võistluse maastik teab mis raske olema, öösel on ka Harku metsas põnev seigelda, arvestades stardi- ja eeldatavat võitjaaega, võis seekord B-rajal ennustada seda, et terve võistlus stardist kuni finišini tuleb läbida pimedas, mis lubas pingelist võistlust kuni finišijooneni. Stardieelsel taktikanõupidamisel arutasime oma võimalusi ja nentisime, et kui me suudame kõik punktid SI-pulgale saada, siis ei vii isegi pooletunnine viga meid esikuuikust välja. Lihtsalt füüsis on praegu kõigil võistkonnaliikmetel nii kõva, et pea mittejagamise teeb vajadusel ka jalgadega tagasi. Mulle pole ratastel start kunagi meeldinud ning see kord polnud mingi erand. Kulus praktiliselt kilomeeter, enne kui me end grupi etteotsa töötasime, endalegi üllatuseks avastasin, et võistlejaterivi juhtis hirmsa entusiasmiga noormees, kes kaarti küll rusikas, küll hambus hoidis. Mingi kohalik vist, jõudsin korraks mõelda, sest kust ta muidu teadis, kuhu sellise hooga kihutada. Umbes kiltsa pärast selgus, et tegelikult ei teadnudki ta, kus on ja kuhu sõidab, sest ca 500 m enne punkti jäi rong keset lagendikku seisma ning siis läks käima sama ringmäng, mida Rõuges 3 KP juures mängiti. Me otsustasime seekord mängida oma mängu ning võtsime koos Arealiga üldisest massist erineva suuna, peale mõningat jalutamist ratastega Saaremaa ilusatel luhaheinamaadel oli KP käes. Kahjuks jätsime sellest etapist tegemata peamise järelduse, mis igal sammul silma torkas – kui suured teed ja talud on kaardil kajastatatud enam-vähem korralikult, siis kõigesse muusse tuleb suhtuda suure reservatsiooniga. Edasi kulgesime omas tempos, vaid Väikse väina ületamisel lasime jala sirgu ja loksusime grupis, et vähekene vastutuule lõigul puhata. Esimese rattaetapi lõpetasime 15. kohal, liidritest maas napp 2 min. Järgneva valikorienteerumise tegime enam-vähem ning tõusime 8. kohale, kui järgnes etapp, mida on veel praegugi raske kirjeldada. Las siis kõnelevad faktid ja juuresolev pilt meie liikumisteekonnaga:
- parim B-raja etapiaeg 18 min ja 44 sek
- parim A-raja etapiaeg 19 min ja 51 sek (neil oli sama etapp)
- etapiaeg meil 66 min ja 50 sek
- me liikusime kogu aeg mööda teeradu või aimatavaid teeradu
Katsetasime sel Xdreami etapil uut orienteerumistehnilist elementi – GPS seadet. Kui kanuus oli sellest tõesti abi, siis nii rattaetapil kui ka hiljem jooksuetapil kippusime eksimisel liigselt lootma GPS-le, mis omakorda pärssis tavapäraseid tehnilisi elemente olukorra lahendamisel. Kokkuvõtteks võib öelda, et öösel on GPS-st õigel kasutamisel kõvasti abi, kuid Valgehobusemäel jääb GPS seade seljakotti. Hetkeks tekkis mõte päev lukku lüüa, kuid tõesti vaid hetkeks. Jooksu tegime kindla peale, joostes kõik etapid ringi, järgmisel rattaetapil kaotasime parimatele ca 2 min, seda eelkõige minu pärast. Rattalamp lakkas mingi hetk töötamast ning kuna olin ta teibiga korralikult kinni mätsinud, ei viitsinud ka kohapeal parandama hakata. Väiksematel teedel jäi aga Petzli lambist niigi kehva nägemisega indiviidile väheks, et korraliku kiirusega edasi liikuda, seetõttu pidid võistkonnakaaslased mind pidevalt järgi ootama. Kruusateedel aga tegime sellevõrra jälle kiiremat sõitu. Kahe etapiga olime tõusnud 81. kohalt 36. kohale. Kanuuetapil oli plaan teha 52-51-53-54 ja tagasi vahetusalasse, kui Heigo hakkas uurima, et kuhu me etapi lõpus edasi liigume. Teda jäi kummitama vahetusala kohtuniku lause, et jätke oma rattad siia, rohkem teil neid vaja ei lähe. Vaatsin siis isegi legendi ja avastasin, et kanuu vahetusala ei ole mitte rataste juures, vaid KP 21-s. Tegime siis jooksvalt plaanid ümber ja läbisime KP-d 52-51-59-57, kuigi õige oleks olnud 53-58-57-59. Kanuust väljusime juba 17. kohal, kuid kohe järgmise KP-ga, mis asus roostikus, eksisime totaalselt ning selle asemel, et end paika panna ja KP ära võtta, üritasime satelliitide kaudu tähist üles leida. Pisut rohkem õnne seal roostikus ja koht esikümnes oleks olnud täiesti veel saavutatav, kuid seekord jäi tulemuseks siis 36. koht. Huvitaval kombel ei olnud kõige parem päev enamikel esiotsa võistkondadel, mis jätab enne viimast etappi üldarvestuses veel kõigile võimaluse esikohale võistelda.

Rõuge etapp

„When you reach the top, keep climbing!“
Petter Northugi kommentaar peale oma esimese kulla
võitmist Holmenkolleni MM-il

Xdreami Rõuge etapi osavõistluse juhend oli lühike ja lakooniline – stardime joostes, kaasa hea tuju ja veekindel marker. Korraldajad oleks võinud soovitusliku varustuse hulka lisada ka pudeli õlut, aga kes see teadis, et kauaoodatud Eestimaa suvi nii ootamatult kätte jõuab. Enda jaoks üllatuseks avastasin, et sarja kroonijuveeli ehk A-raja võitja ajaks pakuti vaid 5 tundi. Lühem A-rada olevat selle hooaja uuendus, et motiveerida ülekoormatud B-rajal osalevaid võistkondi üle minema A-sarja. Esmakordselt Xdreami lähiajaloos ei tulnud Rõuges ka B-sarjas maksmimumarv võistkondi rajale, kas nüüd minnakse siis B-raja pikkuste kahimise teed ? Et Iizi raja tüdrukud tuleks sinna üle ? Tahtmatult tuleb meelde vana hea anekdoot perekonnast, kus 1.60 m pikkuse papa ja 1.55 m kasvu mamma 1.50 m pikkune poeg toob koju mõrsja, kel pikkust vaid 1.45 m, mille peale perepea raskelt ohkab: “Сынок, ты бы подумал еще, а так мы и до мышей доебемся.“ Kas aasta-paari pärast on meil Xdreamil valida kahe lasteraja ja Iizi-raja vahel ? Loodame, et päris hiirteni asi ikka ei lähe.

Olime stardikanga all esimeses rivis vist ainuke võistkond, kellel seljakotiga joogipoolis kaasas. Vahel tuleb kasuks, kui vanust rohkem kui keskmisel iksdriimlasel ning sellevõrra ka kogemusepagas tsipa suurem. Sest + 25 kraadiga seiklemine on oma raskuselt võrreldav – 20 kraadiga Tartu Suusamaratoni läbimisega. Mõlemat tuleb teha ettevaatlikult ja mõistusega. Oli küll natsi piinlik olla esimeses KP-s alles 30-dal kohal, kuid kasutasime esimest tee-etappi mitte kiirenduse lihvimiseks, vaid rajalegendi läbi lugemiseks, kanuuetapi valikute tegemiseks ning rattarajaga tutvumiseks. Vaid korraks, kui meist tuhises mööda juba Vanalinna etapist tuttav roosades särkides üliveetlev Nikewomani võistkond, käis küll korra jõnks läbi (ala?)keha, kuid jätkasime tasa ja targu kulgemist. 3 KP oli õpikunäide massipsühhoosi mõjudest indiviidi tegevusele. Eraldi seda etappi läbides oleks meist igaüks suutnud selle KP ilma suurema veata üles leida, kuid kui KP piirkonnas on 100+ seiklejat ning lisaks kaardile ja kompassile tuleb arvestada ka Browni liikumisega, siis võib tähiseni jõudmiseks minna tavalisest rohkem aega. Õnneks suutsime suurest massist eralduda ning Tarvo Klaasimäe abiga saime selle KP peale 10 minutilist otsimist kätte. Kanuuetapile startisime 6-dana, liidritest maas 4.09. Kanuu tegime enda kohta hästi, vaid 7 KP-s oleks tassimine olnud kiirem kui mööda kitsast oja sumamine, kuid hoidsime kohta ning jõudsime vahetusalasse cirka 5 min kaotusega liidritele. Juba enne esimest punkti hoiatasin võistkonnakaaslasi, et teine jooksuetapp eraldab terad sõkaldest ning nii ka läks. Kuigi etapp 13-14 ei sujunud meil kõige paremini, tõusime teise jooksuetapi lõpuks 4-dale kohale. Oma osa oli siin ka meie kiirel tegutsemisel linnulaulu lisaülesandel. Kuna mina ise suudan vahet teha vaid sea ja käo lauluhäälel ja ka võistkonnakaaslased pole suuremat sorti laulumehed, siis tulistasime esimesena pähe sattunud linnuliikide nimetused paberile, tehes erilise panuse ööbikule, seda just lisaülesande toimumiskohta arvestades. Kolm trahvipunkti oli igati keskmine tulemus, vähemalt väitis seda meie tulemust kontrollinud neiuke. Kokku kulus meil seal aega 1.46, meist kiiremad olid vaid kaks võistkonda, kusjuures parima aja saanud KIL-speed naised panid puusse kahe linnuga. Rattaetapi alguses hakkas palav ilm oma korrektuure võistlusesse tegema ning Martti sääremarjad päris igat liigutust enam ei talunud. Seda enam keskendusime veatule sooritusele ning Suure-Munamäe tippu jõudsime juba teise võistkonnana, liidrid AT Sport Buff kindlalt meid 5 minutiga edestamas. Viimast rattaetappi Kurgjärvelt Rõugesse nautisime juba täiega, saavutades maksimumkiiruseks ca 60 km tunnikiiruse, seda küll 12 % laskumisel. Finišisse jõudsime tsipa alla 4 min peale esimest võistkonda, kuid kuna neil oli lisaülesande alguspunkt ühel liikmel märkimata, siis exeldati meid seekord poodiumi kõrgemaile astmele. Vahe teise koha saavutanud Aarain võistkonnaga oli napp aga kindel.

Võidu puhul auhinnaks saadud õllel oleks kindlasti olnud pisut teine mekk, kui see oleks tulnud ilma trahviminutite abita. Samas on trahviminutid mängu üks osa ja nendeta ei saa. Eelmisel aastal žürii liikmena sai tehtud mitmeid otsuseid trahviminutite määramiseks, kord oli ühel võistkonnal lausa foto tõendamaks, et nad kõik kolmekesi selle KP läbisid. Orienteerumise ajaloost on teada võistleja tulemuse tühistamist KP-s, mille tema poolt läbimise tunnistajateks on olnud sadu inimesi ja telekaamerad.Kui pole SI pulgal märget, siis pole ka läbimist, nii see kahjuks on. Enamik Xdreami võistluse trahve tuleb sellest, et võistkond unustab märkida kas lisaülesandesse tulles või lisaülesande sooritamisel sealt lahkudes. Tihti pole ka lisaülesande lõppu tähistavad tähised loogilisel liikumisteel. Seega võiks ju kaaluda Heiti ettepanekut, et jagada punktid kaheks – rajapunktid ja lisaülesannete punktid. Esimeste mittemärkimist tuleks karistada senise rangusega, kuid lisaülesannete KP-de mittemärkimisel trahvida igat puuduvat märget vaid 5 minuti suuruse trahviga. Tehniliselt on see ilmselt hõlpsasti lahendatav, vaja oleks vaid ... Aga mõtleme veel.

Vanalinna etapp

It all depends on how we look at things,
and not on how they are themselves.
Carl Jung

Selle aasta esimene Xdreami etapp Tallinnas on peetud. Sündmus, mis veel mõni aasta tagasi oleks tundunud uskumatuna, sai tänu tugevale korraldustiimile edukalt läbi viidud. Pinge enne võistlust oli erakordselt suur, ootused raja kohta varieerusid seinast seina. Nii mitmelgi ülikogenud seiklejal ütlesid närvid enne võistlust ikka päris üles ning üritati vahetult enne võistlust abi otsida teispoolsusest ja Da Vinci koodidest. Suuri muudatusi sel aastal B-raja osavõtjate hulgas pole toimunud, kõik eelmistest hooaegadest tuttavad näod olid stardis. Eriti särasid stardikanga all Areal Team Mehed Veteranid, nende selle aasta jooksuvormilt ei saanud ükski naisterahvas pilke ära. Ei mingeid pastellrohelisi ega tumelillaid toone, sel aastal on panustatud stiilsele ja alati moes olevale valgele värvile. Ilusa tegumoega rattasärk, kuhu taha on punasega trükitud Areal Team ja ette rinnale kuldse niidiga tikitud Mehed Veteranid, nägi tõesti hea välja. Katsetusi tehti ka uute aksessuaaride valdkonnas, kuid see Tõnni ninaplaaster tundus kuidagi … liiga snoobilik. Tavaline lihtne kullast kõrvarõngas vasakus kõrvalestas oleks asja täiesti ära ajanud.

Esimene pilk kaardile oli minišokk – ei mingeid valikuid ega eraldi punktivõtmisi jooksuetapil, vaid tuim ühtses rivis rallimine rattaalasse. Jõudsime veel omavahel avaldada arvamust, et ehk on lõpus midagi huvitavamat planeeritud, kui tuli hakata jooksma selle hooaja kõige kiiremaid 3 km. Rattaalasse jõudsime 20-na, liidritest maas 2 minutit, järgneva rattaetapiga kaotasime parematele küll 30 sekundit juurde, kuid tõusime jagama 3.-7. kohta. Kanuus olin mina seekord punktivõtja rollis, seega nii kui vahetusalasse sisse saime, panin KP12 poole punuma. Liivapaljandil uuesti kanuuse istudes oli küsimus selles, kuidas võtta sillapunkti. Kuna nii osavõistluse juhendis kui ka kaardil oli eraldi välja toodud rajameistri tungiv soovitus seda punkti kanuuga võtta, siis nii me tegimegi. Mis tähendas koheselt ca 4 min kaotust nendele võistkondadele, kes selle punkti joostes läbisid. See oli selle võistluse kõige suurem prohmakas vähemalt B-rajal. See on Xdreami sarjas uus tase, kus rada üritatakse põnevamaks haipida väärinformatsiooni abil. Kui rajameister oleks soovinud, et see punkt võetaks kanuuga, siis oleks pidanud selle ka legendi ja osavõistluse juhendisse sisse kirjutama. Praegu aga oli nii, et need kes usaldasid kaarti ja legendi, tehti lihtsalt lolliks. Võib-olla on see subjektiivne arvamus, kuid mulle jäi silma, et kanuuga läbisid selle KP eelkõige meiesugused eakamad seiklejad, see põlvkond, kes usub, et kõik mis lehtedes kirjutatakse, on tõsi. Noorem iPhone generatsioon aga läbis selle KP mängeldes jooksuga, jättes oma kanuud kus see ja teine. Ega peale iseenda rumaluse ja Tõnis Ermi ei oska siin kedagi süüdistada. Kanuu lõpu läbisime kanuud tassides, peale palgiülesannet olime veel igati löögipositsioonil, jäädes liidritest maha küll juba 5 min, kuid 2-3. koha võistkondadest vaid napp 3 min. Peale palgitassimist ratta selga istudes lõi meil korraks juhtmed segi. Mitte kuidagi ei suutnud ma üles leida KP-d 19. Oli küll 18. ja 20., lappasin kaarti mitu korda, et uurida, kas midagi on vahele jäänud, kui sai selgeks, et järgmine KP on valikorienteerumise lisaülesanne Scheeli mõisa katakombides. Mulle endale see sita sees rapsimine ei meeldinud, sest samal ajal oli neis kitsasets käikudes nii umbes sadakond A kui ka B-rajakat, omal polnud lampi üldse vaja, kõik käigud olid valged, aga punkti me kätte saime ning rattaga tagasi vahetusalasse jõudsime juba 5. võistkonnana. Kuna liidrid olid juba lootusetult kaugel ees, jätkasime võistlust tühikäigul, ainsaks eesmärgiks hoida ennast tutikatest valgetest särkidest eespool. Napilt aga kindlalt see ka õnnestus, kokkuvõttes siis 8. koht, mis on kõva edasiminek meie eelmise aasta avaetapiga võrreldes. Kui see kanuu sillapunkt ja viimase joonorienteerumise algusosa rabistamine välja jätta, siis tegime praktiliselt ideaalse soorituse, mis annab järgmisteks etappideks lootust parema õnne korral ka auhinnaliste kohtade jagamises kaasa rääkida.

Rõuge etapp tuleb juba hoopis teisest puust, sest materjali hea raja tegemiseks seal jagub. Ennustamine on alati olnud tänamatu tegevus, kuid Rõuges soovitaks ma tõsisemalt jälgida võistkonna LTH tegemisi. Tallinna etapp oli 20. sajandi orienteerumiskorüfeedele sõna otseses mõttes soojendus, sest selliseid vammuseid, nagu nemad kandsid, polnud ka IIZI-raja tüdrukutel seljas. 13. koht sellise rasvaimu pealt on ülikõva tulemus ning Rõuges läheb alles tõeliseks paugutamiseks. Müstiline on ka võistkonna nimi. Tähed L ja T tulenevad Leho ja Tõnise eesnimede esitähtedest, kuid täht H ei haaku Sixteni nimega kohe kuidagi. Mõtlesin kohe hüüdnimede peale, et kuidas Sixtenit võidakse võistkonnakaaslaste poolt kutsuda. Tema jooksukiirust arvestades oleksid sobivad sõnad “Mürsk” või “6 sekiga 0-st 100-ni”, kuid mitte ühtegi H tähega algavat sõna, mida ma oleks suutnud välja mõelda. Kas juba Rõuges kerkib saladuselt katteloor ?

Kevad !

"When we are no longer able to change a situation,
we are challenged to change ourselves."
Victor Frankl

Esimesed märgid kevade saabumisest ilmnesid kaks nädalat tagasi, kui Soosambla Suusaklubi meeskond terves koosseisus Sparta spordiklubisse spinningutrenni saabus. Treener Ennul läksid põsed õhetama, kui kolme nii prisket poissi korraga trenni tulemas märkas, kuid pidi kiiresti pettuma, kui kuulis, et tegemist on lihtsalt talve jooksul paksuks läinud heteroseksuaalsete seiklussportlastega. Kaasspinnijatele infoks ütlen seda, et need loigud meie rataste kõrval on ausa tööga valatud higi, mitte aga see, mida Rein Taaramäe oma blogi sissekandes mainib .... Selle kevade esimene kontrolltreening Keava rabas 27.03.2011 andis kinnitust sellele, et Martti on see aasta supervormis. Sellist minekut pole juba ammu näinud. Ma vaatan kohe hirmuga neid 50 ja pluss mehi – Tauts, Martti, Pukkonen – ja mõtlen, et kui kõva ma ise nii vanalt olen ? Jooksen maratoni alla kahe ja poole tunni ? Suusatan Tartu Maratonil esimese saja sisse ? Samas polnud see veel väga ammu, kui vähemalt endale tundus, et elul vanemana kui 35 pole enam mingit mõtet :) Viimased nädalad enne esimest Xdreami etappi harjutab iga mees individuaalplaanide kohaselt, ise kasutan juba ammu järeleproovitud varianti – kaks lõigutrenni ja üks pikk ots nädalas, vahepeale OK Nõmme teisipäevakud ja muu lõõgastav tegevus. Just seoses Tarmaku päevakute, teisi- ja neljapäevakutega on viimasel ajal orienteerumisringkondades olnud palju juttu ja poleemikat. Paljud kasutavad neid kevadisel ettevalmistusperioodil orienteerumisse sisseelamise treeningutena, kuid oh häda, maastikud ja isegi KP-de asukohad korduvad aasta-aastalt ning orienteerumiselement kui selline kipub ähmastuma. Eesti Orienteerumisliidu juhatus koos treenerite nõukoguga andis viimasel üldkogul välja kogumiku, kus on kirjas juhtnöörid ja nõuanded, kuidas kevadisi päevakuid sisukamaks muuta, siin mõned neist:
Orienteerumisfartlek – kõik etapid, mis viivad paarisarvulisse KP-sse, tuleb läbida maksimaalse tempoga, vahepealse etapi jooksul võib puhata kuni täieliku taastumiseni. Seda meetodit võib ühendada ka iganädalase intervalltreeninguga. Vastavalt soovile võib varieerida ülesandega – näiteks kõik metsalõigud maksimaalse tempoga, kõik ülesmägelõigud maksimaalse tempoga jne.
Mäluorienteerumine – kõik etapid, mis viivad paarituarvulisse KP-sse, tuleb läbida mälu järgi, vahepealne etapp kulub siis selle etapi läbimisele ja järgmise etapi päheõppimisele. Mäluorienteerumisel on lisaks vaheldusele veel teinegi positiivne moment – eelmisel sügisel Põlva spordikooli noortega läbi viidud uuring tõestas, et mäluorienteerumine parandas sportlase PT-d keskmiselt 2,8 % võrra.
Tervet kogumikku saab tellida kas Orienteerumisliidust või siis osta Mati Poomi orienteerumiskaupade müügiletist.
Xdreami peakorteris Jüris Tiigi tänaval on praegu kibekiired tööpäevad ja tuled kontoris põlevad hilisõhtuni. Muretsemiseks on ka põhjust, sest sügisel Tallinna Linnavalitsusega kokku lepitud kevade tulek lükkub aina edasi ja edasi. Juba on teada, et A-raja rulluisuetapp on asendatud tavasuusatamisega, samuti toimub iizi-rada soome kelkudega, kuid löögi alla on sattunud ka muude alade toimumine. Mina poiste asemel aga eriti ei pabistaks, sest kõrgete lumehangede ja külmade talveööde taga ei ole mitte vabamüürlaste ega Ansipi valitsuse salasepitsused, vaid vana ninasarvik lihtsalt narrib meie iksdriimi poisse, varsti on soojad ilmad käes ja lumi läinud, et suur juht saaks 23. aprilli õhtul raporteerida: „Lubasime Xdreami I etapiks ilusat ilma ja kuiva mätast – tehtud !“