SOOSAMBLA SUUSAKLUBI

Bike Xdream Keila-Joal

2011-10-15T12:20:00.010+03:00

"People seem to enjoy things more when they know
a lot of other people have been left out of the pleasure."
Russell Baker

Bike Xdream on seiklejatele samasugune mõnus hooajalõpu akord, nagu seda on TAOK rogain paljude orienteerujate jaoks. Üksikud erandid välja arvatud, tuleb enamus sellistele üritustele nautima ilusat Eestimaa sügisilma, et üheskoos tervislikult värske õhu käes lõppenud hooaega tähistada. Soosambla Suusaklubi sportlikud eesmärgid said sel hooajal Albu rahvamajas joone alla, mistõttu oli kõigi võistkonnaliikmete ühine tingimus enne registreerimist – ei mingit ponnistamist. Meie Marttiga võtsime septembri treeninguid tavapärasest kergemalt, Viivi-Anne skooris aga vahetult enne Bike Xdreami medaleid TAOK rogainilt ja Eesti MV ekidenis ning vajas samuti kerget lõõgastust enne viimast tähtsamat seiklusspordivõistlust Lätis. Nii me sinna stardijoonele läksime, üks proff ja kaks amatööri, et lugematutest treeningutest tuttaval maastikul neli tundi üheskoos punkte noppida. Varasematest aastatest on Bike Xdreamil jäänud meelde, et võitja võtab kõik. Punktid loomulikult. Kuna meil võidumõtteid ei olnud, siis otsustasime kohe rajaplaneeringu alguses, et jätame ca 3-4 punkti välja ning poole maa peal vaatame, kuidas asjad edenenud on ning seejärel teeme lõplikud plaanid. Selle aasta võistluse tegi huvitavamaks nn. punktikobar vahetult stardi juures, mis tuli kindlasti ära võtta. Nii jätsime me KP-d 38, 57, 60 ja 49 oma planeeringust välja ning otsustasime läbida KP-d järjekorras 55-54-56-39-37-36-35-34-31-32-33-40-41-42-45-46-44-43-47-48-59-58-52-53-51-50, kokku 26 KP-d. Võistlus algas meie jaoks rahulikult, esimeses kahes KP-s olid punktide tunnusnumbrid vahetuses, mistõttu sai pisut pead murtud, kas tegemist on lisaülesandega või on korraldajad lihtsalt näpuka teinud, KP-s 56 tuli aga esimene viga, kui lähenesime KP-le otsemat teeharu pidi, mis küll rohkem meenutas basseini kui teerada. Järgmine üllatus tabas meid kohe KP-sse 39 minnes, kui kaardile märgitud suure tee oli omanik väravaga sulgenud. Rattateisipäevakutest on meeles, et see värav on seal kogu aeg lahti olnud, kuid seekord oli teisiti ning sinna kulus ca 5-6 min aega, et ringiga vajalikule teele saada. Vääna rand oli sügiseselt rahulik, otse veepiiril sai sõita nagu asfaltteel, KP-d 37 ja 38 tulid lennates. Kui esimestes KP-des oli veel üsna tihe seltskond koos, siis alates 39-dast punktist liikusime me praktiliselt üksi, vaid aeg-ajalt konkurente kohates. Muraste-Tabasalu piirkonnas oleme nii rattaga kui joostes trenni teinud, seega sai seal juba treeningutest tuttavaid radu kasutada, ka rattaga vaatetorni trepist ülesronimist on varem harjutatud ning mingeid üllatusi sellega üles ei kerkinud. Olime sinnamaani kulgenud väga rahulikus tempos, vaid Martti oli poristel teelõikudel meist niivõrd palju osavam, et pidi meid Viiviga ikka ja jälle järgi ootama, tahedamatel rajalõikudel liikusime aga võrdselt. KP-s 40 vaatasin esimest korda kella, kahest tunnist oli napp 5 minutit puudu, mis pani kergelt muretsema, kuna olime planeerinud joogipunkti jõuda 2 tunniga. Etappidel 40-41 ja 41-42 ei teinud me mitte kõige parimaid rajavalikud, läbisime need etapid nagu enamus üle prügimäe ja mööda metsaveoga purukssõidetud teerada, kuigi oleks saanud kasutada ka alternatiivseid teevalikuid. Kui veel teel KP-sse 42 sai ca 5 min valet teed pidi sõidetud, siis oli selge, et esialgset planeeringut pole reaalne realiseerida. Esimesena kahisime KP 44, seejärel loobusime KP-dest 47, 48, 59 ja 58 ning otsustasime läbida KP-d 43, 57 ja lõpukobara. Vääna puukooli juures panime jala maha ning tegime viimase koosoleku. Aega oli veel ca 44 minutit, viimase lõpukobara läbimise jaoks arvasime aega kuluvat umbes 20 minutit ning peale lühikest arutelu otsustasime jätta 57 ära ning sõita mööda asfaltteed otse Keila-Joale. Tagantjärele tarkusena oleks me rahulikult jõudnud ka 57 ära võtta, kuid siis oleks me pidanud vist pisut pingutama, mis aga kellegi eesmärkide hulka sel pühapäeval ei kuulunud. Finišijoone ületasime turvaliselt 10 minutit enne kontrollaega, kokkuvõttes läbisime 21 KP, mis andis tubli 22. koha. 21 KP läbijatest olime teised, kuid selle eest kahjuks mingit eriauhinda ei saanud. Küll aga saime tohutult positiivseid emotsioone ja Viivi-Anne ka korraliku rattatrenni enne Lätit.

Peale võistlust kogunes Soosambla Suusaklubi peahoonesse seiklusspordi positiivne koorekiht, et maha pidada hooajalõpu aastakoosolek. Üheskoos kuulati ära Eesti Seiklusspordiliidu revisjonikomisjoni aruanne, kiideti heaks ACE Logistics Salomon Teami Tasmaania MM-ks valmistumise raport ning kinnitati järgmise aasta Xdreami žürii koosseis. Veel sai ära otsustatud, et sel talvel me ennast paksuks ei söö, vaid laome raskete suusatreeningutega järgmiseks hooajaks sellise põhja, mida isegi Kiviõli tehismaastik ei suuda alt ära lüüa. Tšau-pakaa 2011 hooaeg !

Xrace etapp Siguldas

2011-09-21T11:02:00.009+03:00

Пейте пиво "Алдарис" - будете как Балдерис!
1980-te slogan

Kui Xdreami Läti sõsarsarja Xrace korraldaja Janis Vanags mulle kevadel helistas ja oma võistlustest osa võtma kutsus, pidin ahvatlevast kutsest loobuma, kuna rahvasport pole naljaasi ja nõuab spetsialiseerumist ning Xdreami hea tulemuse nimel sai Läti võistlusplaanid maha maetud. Janise kutse jäigi sahtlipõhja vedelema, kuni paar nädalat tagasi poolkogemata selgus, et kolm prouat otsivad autoga noormehi, et sõita Siguldasse Xrace ja Baltimaade meistrivõistluste viimasest etapist osa võtma. Öeldud-tehtud ning eelmisel reedel saigi Twisteri bussi rattad Lätimaa poole keeratud, koormaks Twister Females ja Twister Mürakarud, viimases siis lisaks minule veel Heiti ja Erki. Xrace sarjas on 4 võistlusklassi – Sporta klase (kestusega 6-7 tundi), Tautas klase (kestusega 4-5 tundi), Mini klase (kestusega 2-3 tundi) ja Biznesa klase. Biznesa klase rada on sama pikk kui Mini klasel, kuid nende stardikoridor on 15 m eespool ning toitlustuspunktides on neil eraldi laud, kus lisaks spordijoogile pakutakse õlut, siidrit ja tikuvõileibu. Sigulda võistluse puhul oli tegemist Baltimaade meistrivõistluste viimase etapiga, seetõttu oli Eestist kohal seekord 5 võistkonda, neli meeskonda ja üks naiskond, kõik osalesid Sporta klases. Kuna selles koosseisus pole me varem võistelnud, siis hommikusel taktikakoosolekul ei julgenud suuri plaane teha, omavahel arutasime, et kui teist Eesti võistkonda Team Vaude Matkasporti võidame, siis võib tulemusega rahule jääda. Võistlus algas skoororienteerumisega, kus KP tunnusnumbri järel sulgudes oli KP väärtus ning võistlejate arv, kes seda KP-d peavad läbima, et KP väärtus kirja läheks. Kokku oli vaja saada võistkonna peale 21 punkti Heiti läks läbima ühemehepunkte, meie Erkiga asusime kahemehepunktide kallale ehk siis tema läbis KP-d 31, 36, 37,38 ja 39 ning meie 42, 43,41 ja 40. Kokku kulus esimese jooksuosa läbimiseks napilt üle tunni, meie edu Vaude ees oli peale esimest ala 3 minutit ja 50 sekundit. Edasi tuli kummipaadiralli. Selle eripäraks oli see, et alles KP-s selgus, mitu võistlejat antud KP märkima peavad. Teine reegel oli see, et paati ei tohi omapäi jätta, kuid seda lätlaste poolt eriti ei järgitud ning nagu üks kohalik seiklusspordiguru peale võistlust ütles, et ega tavaliselt keegi kaasvõistlejate peale ei koputa ka. Kummipaat oli kerge ning jõe peal sõitmiskõlbmatu, seega kasutasime igat võimalust, et paati punktist punkti tassida. Vaude oli tassimises pisut kiirem ja suutis vahet meiega vähendada, jäädes paadiralli lõppedes meist maha vaid 3 sekundit. Katapuldi lisaülesandega, mis Heitil sisikonna korralikult segamini raputas, käristasime vahe Vaudega jälle pea 2 minutiliseks. Järgneval 10 km rattaetapil möödus Vaude meist korduvalt, nii oli meil ikka ja jälle võimalus jälgida, kuidas Eesti perspektiivikaimad seiklejad valmistuvad novembris Tasmaanias toimuvaks seiklusspordi MM-ks - trimmis sääremarjad, keskendunud näod, kotkapilk valmis tabama KP tähist põõsa tagant või puu otsast, samas kui kiivri alt väljatungiv lokkis juuksekihar annab märku, et ega tavaeluski mehed mingid kuivikud ei ole. Kui peale selletalviseid sündmusi Eesti spordielus üldse millessegi uskuda võib, siis sellesse, et meie seiklejad annavad endast maailma kuklapoolel toimuvatel võistlustel maksimumi. Esikümnekoht ? Täiesti võimalik. Rattaetapi viimasest KP-st väljumisel tegime väikse lisatiiru, ka laskmisega jäi üks märk meil ülessse, mis võimaldas Vaudel meilt ca 5 minutiga eest ära libiseda. Edasi järgnes 18 km rattaetapp kaardil, kus olid kajastatud vaid teerajad. Asusime Vaudet suure hooga jälitama, kuid teede ebaühtlane läbitavus ja pisivead võtsid meil hoogu kõvasti maha. Minu jaoks oli tempo täpselt nii kiire, et suutsin hädavaevu kaardis püsida, kuid Heitit võrdväärselt lugemises aidata ei suutnud. Vaude seevastu läbis selle etapi perfektselt ning suutis vahe kasvatada 19 minutiliseks. Edasi järgnes 7 km jooksuetapp peegelkaardiga võssakavanud jõeäärsel maastikul, kus tuli korduvalt läbida saviporiseguseid järske ojakallakuid, etapp lõppes ca 1,5 km joonorienteerumisega mööda ojapõhja. Etapi raskusest annab aimu see, et endistest Läti tipporienteerujatest koosneval liidervõistkonnal kulus 7 km läbimiseks 1 tund ja 40 minutit. Erkit hakkasid selleks ajaks kimbutama krambid, mis sel aastal Karjala Redfox Adventure Race ja Euroopa meistrivõistlused seiklusspordis läbinud seikleja kohati lausa vanduma võtsid. Tänu Heiti suurepärasele navigeerimisele suutsime etapi olusid arvestades üsna hästi läbida, kuid vahe Vaudega oli rebenenud 45 minutile. Edasi tuli lühike 6 km rattaetapp ja siis saabus lõpuülesanne. Lõpuülesanne on Xrace sarja firmamärk. Näiteks Dobele etapil tuli võistkondadel ära lugeda suure sõjaväeosa maja kõik aknad, saadud akende arv andis kraadide arvu, millest võeti asimuut ning edasi tuli maastikul läbida asimuudiga 3 km (!?!), et viimane KP üles leida. Kuna akendel olid spetsiifilised topeltkonstruktsioonid, siis luges enamik võistkondi akende arvu valesti ehk nagu üks Läti seikleja tekkinud kaose kokku võttis – „Bõlo veselo“. Seekord koosnes lõpuülesanne kahest rattalegendist ja kahest lisaülesandest. Rattalegendi abiga tuli maastikul leida fotode järgi kaks punkti, lisaülesannete õigel lahendamisel sai teada veel kaks punkti ning läbi punktide tõmmatud joonte ristumiskohas asus viimane KP. Meil kulus lisaülesande lahendamiseks 40 minutit, mis oli küll 2 min kiirem, kui Team Vaude Matkaspordil, kuid lõpuks kaotasime neile ikkagi tervelt 48 minutiga. Kokkuvõttes 7. koht, mis arvestades seda, et tegemist oli meie debüütetteastega, polegi nii paha tulemus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Xrace seiklust tasub kindlasti külastada:
Rohkem seiklust – Läti võistlused on neile, kes ei pelga raja läbimiseks ajusid rakendada. Kuigi Sigulda võistlus toimus suhteliselt väiksel maa-alal, oli ta erinevate ülesannetega tehtud nii huvitavaks, et 8 tundi võistlust möödus hetkega. Tänu lõpuülesandele ei või võitjas kuni finišini kindel olla, mis hoiab pinget lõpuni. Ei taha olla viriseja, kuid viimastel aastatel on Xdreami korraldajatel jätkunud entusiasmi kuni stardimaksude laekumiseni, edasi tehakse asju rohkem linnukese pärast. Mis oleks takistanud teha Vanalinnas peegelkaardiga orienteerumist ? Või pelgavad nad seda, et liigkeerulised ülesanded peletavad seiklejad võistlustest eemale ? Ei tea, kuid Läti võistlused on seiklussportlastele maiuspalaks.
Parem toit – Erinevalt Xdreamist, kus peale võistlust pakutakse sportlastele nõudepesuvedelikku ja toiduvärviga segatud vett, oli Xrace võistlusjärgne söök korralik kahekäiguline lõuna. Kanasupp oli selline nagu kodus tehakse, mitte mingi puljongikuubiku variant, kotlett kartulitega ja kompott – ehtne, õunatükid sees ujumas. Mega !
Läti naised – Kui Lätti võistlustele minna, siis tuleks unustada Sporta ja Bizneza klase ning panna oma võistkond kindlasti kirja Tautas klasesse. Ma ei tea, kuidas ja kes selle organiseerinud on, kuid see misside rivi seal Tautas klases võttis ka kõige karastatumad meie seas pahviks. Boonuseks muidugi veel sellised eksemplarid, et päike kahvatub, kui nad sust tõusu peal mööda jooksevad.
Nii et 3:0 Xrace võistluste kasuks !

Valgehobusemäe etapp

2011-09-07T13:01:00.007+03:00

"A champion is afraid of losing. Everyone else is afraid of winning."
Billie Jean King

Xdreami 4. etapp algas B-raja jaoks vägagi intrigeerivas seisus, kus vähemalt 4-5 võistkonnal (k.a. Soosambla Suusaklubil) oli viimase etapi võiduga võimalus tõusta üldarvestuses esikohale. Pingete maandamiseks tegime neljapäeval ühistreeningu ja uurisime natuke vanu kaarte, üritades ära arvata rajameistri võimalikke rajavariante, tagantjärele võib tunnistada, et suutsime planeeringu ca 90 % ulatuses ära arvata, vaid Kakerdaja rabas jäi meil käimata. Millest on kahju. Eraldistart sobis meie võistkonnale suurepäraselt, kuigi üheminutiline stardiintervall tähendas seda, et juba alates 2. KP-st tekkisid parajad rongid, mida täiendasid samal marsruudil liikuvad arajakad. Rattaralli ülesanne jäi võistluse ajal minu jaoks mõistatuseks. Alles kodus rahulikult analüüsides sain aru, et kaardil toodud vahemaad on kaardifragmentide vahelised kaugused, mitte pöörangukohtade vahelised kaugused, nagu see on olnud eelnevatel võistlustel. Tänu kaasvõistlejatele suutsime selle lõigu suurtemate kaotusteta läbida ning kanuusse istusime ca 1,5 min kaotusega liidritele. Kanuurallis oli kõvasti kasu GPS-kellast, eriti alguses, kui vahemaa esimesse KP-sse tundus hirmpikk olevat. Kui kanuu esimese KP otsimisega kulus pisut aega, siis muud punktid tulid lennult ning kanuust lahkusime meie jaoks väga hea 12. ajaga, liidritest maas 4,5 min. Jalgsietapi valikorienteerumises läbisime KP-d 51-55-57-50-56-52, meie 4. aeg sellel etapil näitab, et tegemist oli parima võimaliku variandiga. Rattaetapi valikorienteerumises läbisime 59-61-62, see valik oli ilmselt võrdne valikuga 59-61-60. Tegime oma valiku lähtuvalt teeklassidest, KP-sse 60 viiv väike rada tekitas mõningaid kõhklusi, seetõttu jätsime selle välja. Juba rattaetapi valikorienteerumise ja eriti järgneva joonorienteerumise ajal saime tunda eraldistardi miinuspoolt – lõputud rongid ja ooteajad KP märkimisel. Kaotasime sellega ajaliselt vähemalt 2-3 min, kuid samas olukorras olid ka teised esiotsa võistkonnad. Loomade tundmise lisaülesandest lahkusime 1 trahviga, üritasime hundile põdra hambaid suhu panna, samaaegselt meiega lahkus sealt ka võistkond K-Kuubis. Kuna nad startisid 1 min pärast meid, siis tekkis jooksvalt plaan neilt viimasega rattaga üritada eest ära sõita, kuid konkurentide auks peab tunnistama, et ainult plaaniks see jäigi. Samas suutsime omavahel konkureerides ja kaasvõistlejate vahel laveerides tõusta võistlust peaaegu juhtima, eelviimases KP-s juhtis võistlust K-Kuubis ajaga 2.51.05, neile järgnesid Männikumägi ajaga 2.52.17 ja meie ajaga 2.52.23. Rattaetapp viimase lisaülesande algusesse otsustas selle võistluse saatuse, Männikumägi läbis selle etapi otse, lõigates sihti pidi suusaradadele, meie koos K-Kuubis võistkonnaga sõitsime ringi läbi esimese punkti, mis oli ca 3-4 min aeglasem otseminekust. Töövõit konkurentidele, kuid ka meie võistkonna võistlusega viimasel etapil võib rahule jääda. Ma arvan, et see oli parim võistlus, mida me selle koosseisuga oleme teinud, tasuks 3. koht viimasel etapil ning 3. koht 2011 a. Xdreami sarja B-raja üldarvestuses.

Hooaja lõpetamine Albu rahvamajas tõi kokku kogu Eesti seiklusspordi koorekihi. See on ka ainus kord Xdreami üritustel, kus arajakad ja brajakad võivad ennast võrdsetena tunda, tervitusnapsi pakuti kõigile ühe suurusega klaasidest ning isegi sakusmendilauad olid mõlema raja võistlejatele ühised. Kiiresti tekkisid rahvamaja saalis erinevad vestlusringid, kus kogenumad seiklejad jagasid algajatele oma kogemusi, kuidas õigeid seiklusspordi jalanõusid valida või kuidas ise rattale kaardihoidja valmistada. Omaette klassi demonstreeris hooaja lõpetamisel novembris ACE Logistics Salomoni tiimis Tasmaanias seiklusspordi MM-l osalev Xdreami sarja A-raja üldvõitja Silver Eensaar. See, et tippsportased isegi hooaja lõpetamisel alkoholi ei tarbi, on kõigile arusaadav, kuid erinevalt meiesugustest amatööridest ei marssinud Silver Albu rahvamajja käed taskus, vaid kandis endaga kaasas tugevast vakstust kotti, milles olid erinevad maskid. Seal oli uhke lehmamask, millel olid küljes ehtsad lehmasarved, sellise maskiga võib Rohelise mandri sõraliste hulgas vabalt ringi jalutada, ilma et viimased arugi saaks, et nende hulgas jõlgub mitte lehm, vaid tänavune Euroopa meister rogainis. Samuti oli Silveril kaasas öökullimask, mis nägi välja nii ehtne, et isegi linnuteadlane Ottesson pidi tunnistama, et sellisega petaks emase linnu ära küll. Samas on Silveril suur mure, võib isegi öelda, et löögi alla on sattunud ACE Logistics Salomon tiimi osalemine seiklusspordi MM-l. Kui multifunktsionaalsed kaardilugemisprillid ta Jüri Pärniku käest juba sai, siis kaugel maal tipptulemuse saavutamiseks on puudu vinge laisklooma mask. Kui keegi teab, kust oleks võimalik laisklooma maski hankida (võib olla vähekasutatud), siis andke teada silver@acelogisticssalomon.ee või lihtsalt astuge Bike Xdreamil Silverile ligi ja jagage infot.

Orissaare etapp

2011-08-06T16:04:00.012+03:00

"If things go wrong, don't go with them."
Roger Babson

„Ei paremat pole kuskil maal, kui suisel ajal Saaremaal,“ ümises Kristjan Gans parasjagu, kui Soosambla Suusaklubi Orissaares Xdreami öise etapi materjale registratuurist kätte läks saama. „Seal Saaremaal ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud,“ veeretas Kristjan muiates laulujuppi edasi, jälgides väsinud pilgul stardiks valmistuvaid võistlejaid. Vaid aeg-ajalt eksles ta pilk otsivalt ringi, otsides kohta, kuhu ennast hommikul peita. Sest selleks ajaks, kui võistlejad metsast välja tulevad, peab ta platsilt kadunud olema. Sel hetkel teadis vaid tema, rajatestija Tõnis Erm ja Printcenteri operaator, et Saaremaa männipuid ja kadakaid saavad öise etapi võistlejad vaid vaevu nuusutada ning kogu võistlus toimub sellel rõvedal võssakasvanud Muhumaal ja rannaroostikus, kuhu korralik saarlane elu sees oma jalga ei tõsta. Ikka ja jälle üritas ta kokku liita 1 tund + 45 min + 40 min + 50 min + 2 tundi + 1 tund + 30 min + 15 min, kuid mitte kuidagi ei tulnud vastuseks 5 tundi ja 15 min. Kuidas sai see nii olla, et eile veel kõik klappis, kuid kui täna tüdrukud registratuuris üle kontrollisid, tuli vastuseks küll 7 tundi ja 7,5 tundi, kuid mitte kuidagi 5 tundi ja 15 min ? „Pe..se see B-raja võitja aeg,“ viskas Kristjan resigneerunult kalkulaatori käest, „lähen viin parem kasti õlut oma peidupaika, mine tea, kaua seal redutama peab.“
Orissaare oli enamikele seiklussportlastele carte blanche, ei ole sealkandis ei orienteerumiskaarte ega pole sealkandis varem ka mingeid seiklussporte toimunud. Samas ei peagi öise võistluse maastik teab mis raske olema, öösel on ka Harku metsas põnev seigelda, arvestades stardi- ja eeldatavat võitjaaega, võis seekord B-rajal ennustada seda, et terve võistlus stardist kuni finišini tuleb läbida pimedas, mis lubas pingelist võistlust kuni finišijooneni. Stardieelsel taktikanõupidamisel arutasime oma võimalusi ja nentisime, et kui me suudame kõik punktid SI-pulgale saada, siis ei vii isegi pooletunnine viga meid esikuuikust välja. Lihtsalt füüsis on praegu kõigil võistkonnaliikmetel nii kõva, et pea mittejagamise teeb vajadusel ka jalgadega tagasi. Mulle pole ratastel start kunagi meeldinud ning see kord polnud mingi erand. Kulus praktiliselt kilomeeter, enne kui me end grupi etteotsa töötasime, endalegi üllatuseks avastasin, et võistlejaterivi juhtis hirmsa entusiasmiga noormees, kes kaarti küll rusikas, küll hambus hoidis. Mingi kohalik vist, jõudsin korraks mõelda, sest kust ta muidu teadis, kuhu sellise hooga kihutada. Umbes kiltsa pärast selgus, et tegelikult ei teadnudki ta, kus on ja kuhu sõidab, sest ca 500 m enne punkti jäi rong keset lagendikku seisma ning siis läks käima sama ringmäng, mida Rõuges 3 KP juures mängiti. Me otsustasime seekord mängida oma mängu ning võtsime koos Arealiga üldisest massist erineva suuna, peale mõningat jalutamist ratastega Saaremaa ilusatel luhaheinamaadel oli KP käes. Kahjuks jätsime sellest etapist tegemata peamise järelduse, mis igal sammul silma torkas – kui suured teed ja talud on kaardil kajastatatud enam-vähem korralikult, siis kõigesse muusse tuleb suhtuda suure reservatsiooniga. Edasi kulgesime omas tempos, vaid Väikse väina ületamisel lasime jala sirgu ja loksusime grupis, et vähekene vastutuule lõigul puhata. Esimese rattaetapi lõpetasime 15. kohal, liidritest maas napp 2 min. Järgneva valikorienteerumise tegime enam-vähem ning tõusime 8. kohale, kui järgnes etapp, mida on veel praegugi raske kirjeldada. Las siis kõnelevad faktid ja juuresolev pilt meie liikumisteekonnaga:
- parim B-raja etapiaeg 18 min ja 44 sek
- parim A-raja etapiaeg 19 min ja 51 sek (neil oli sama etapp)
- etapiaeg meil 66 min ja 50 sek
- me liikusime kogu aeg mööda teeradu või aimatavaid teeradu
Katsetasime sel Xdreami etapil uut orienteerumistehnilist elementi – GPS seadet. Kui kanuus oli sellest tõesti abi, siis nii rattaetapil kui ka hiljem jooksuetapil kippusime eksimisel liigselt lootma GPS-le, mis omakorda pärssis tavapäraseid tehnilisi elemente olukorra lahendamisel. Kokkuvõtteks võib öelda, et öösel on GPS-st õigel kasutamisel kõvasti abi, kuid Valgehobusemäel jääb GPS seade seljakotti. Hetkeks tekkis mõte päev lukku lüüa, kuid tõesti vaid hetkeks. Jooksu tegime kindla peale, joostes kõik etapid ringi, järgmisel rattaetapil kaotasime parimatele ca 2 min, seda eelkõige minu pärast. Rattalamp lakkas mingi hetk töötamast ning kuna olin ta teibiga korralikult kinni mätsinud, ei viitsinud ka kohapeal parandama hakata. Väiksematel teedel jäi aga Petzli lambist niigi kehva nägemisega indiviidile väheks, et korraliku kiirusega edasi liikuda, seetõttu pidid võistkonnakaaslased mind pidevalt järgi ootama. Kruusateedel aga tegime sellevõrra jälle kiiremat sõitu. Kahe etapiga olime tõusnud 81. kohalt 36. kohale. Kanuuetapil oli plaan teha 52-51-53-54 ja tagasi vahetusalasse, kui Heigo hakkas uurima, et kuhu me etapi lõpus edasi liigume. Teda jäi kummitama vahetusala kohtuniku lause, et jätke oma rattad siia, rohkem teil neid vaja ei lähe. Vaatsin siis isegi legendi ja avastasin, et kanuu vahetusala ei ole mitte rataste juures, vaid KP 21-s. Tegime siis jooksvalt plaanid ümber ja läbisime KP-d 52-51-59-57, kuigi õige oleks olnud 53-58-57-59. Kanuust väljusime juba 17. kohal, kuid kohe järgmise KP-ga, mis asus roostikus, eksisime totaalselt ning selle asemel, et end paika panna ja KP ära võtta, üritasime satelliitide kaudu tähist üles leida. Pisut rohkem õnne seal roostikus ja koht esikümnes oleks olnud täiesti veel saavutatav, kuid seekord jäi tulemuseks siis 36. koht. Huvitaval kombel ei olnud kõige parem päev enamikel esiotsa võistkondadel, mis jätab enne viimast etappi üldarvestuses veel kõigile võimaluse esikohale võistelda.

Rõuge etapp

2011-06-07T09:20:00.010+03:00

„When you reach the top, keep climbing!“
Petter Northugi kommentaar peale oma esimese kulla
võitmist Holmenkolleni MM-il

Xdreami Rõuge etapi osavõistluse juhend oli lühike ja lakooniline – stardime joostes, kaasa hea tuju ja veekindel marker. Korraldajad oleks võinud soovitusliku varustuse hulka lisada ka pudeli õlut, aga kes see teadis, et kauaoodatud Eestimaa suvi nii ootamatult kätte jõuab. Enda jaoks üllatuseks avastasin, et sarja kroonijuveeli ehk A-raja võitja ajaks pakuti vaid 5 tundi. Lühem A-rada olevat selle hooaja uuendus, et motiveerida ülekoormatud B-rajal osalevaid võistkondi üle minema A-sarja. Esmakordselt Xdreami lähiajaloos ei tulnud Rõuges ka B-sarjas maksmimumarv võistkondi rajale, kas nüüd minnakse siis B-raja pikkuste kahimise teed ? Et Iizi raja tüdrukud tuleks sinna üle ? Tahtmatult tuleb meelde vana hea anekdoot perekonnast, kus 1.60 m pikkuse papa ja 1.55 m kasvu mamma 1.50 m pikkune poeg toob koju mõrsja, kel pikkust vaid 1.45 m, mille peale perepea raskelt ohkab: “Сынок, ты бы подумал еще, а так мы и до мышей доебемся.“ Kas aasta-paari pärast on meil Xdreamil valida kahe lasteraja ja Iizi-raja vahel ? Loodame, et päris hiirteni asi ikka ei lähe.

Olime stardikanga all esimeses rivis vist ainuke võistkond, kellel seljakotiga joogipoolis kaasas. Vahel tuleb kasuks, kui vanust rohkem kui keskmisel iksdriimlasel ning sellevõrra ka kogemusepagas tsipa suurem. Sest + 25 kraadiga seiklemine on oma raskuselt võrreldav – 20 kraadiga Tartu Suusamaratoni läbimisega. Mõlemat tuleb teha ettevaatlikult ja mõistusega. Oli küll natsi piinlik olla esimeses KP-s alles 30-dal kohal, kuid kasutasime esimest tee-etappi mitte kiirenduse lihvimiseks, vaid rajalegendi läbi lugemiseks, kanuuetapi valikute tegemiseks ning rattarajaga tutvumiseks. Vaid korraks, kui meist tuhises mööda juba Vanalinna etapist tuttav roosades särkides üliveetlev Nikewomani võistkond, käis küll korra jõnks läbi (ala?)keha, kuid jätkasime tasa ja targu kulgemist. 3 KP oli õpikunäide massipsühhoosi mõjudest indiviidi tegevusele. Eraldi seda etappi läbides oleks meist igaüks suutnud selle KP ilma suurema veata üles leida, kuid kui KP piirkonnas on 100+ seiklejat ning lisaks kaardile ja kompassile tuleb arvestada ka Browni liikumisega, siis võib tähiseni jõudmiseks minna tavalisest rohkem aega. Õnneks suutsime suurest massist eralduda ning Tarvo Klaasimäe abiga saime selle KP peale 10 minutilist otsimist kätte. Kanuuetapile startisime 6-dana, liidritest maas 4.09. Kanuu tegime enda kohta hästi, vaid 7 KP-s oleks tassimine olnud kiirem kui mööda kitsast oja sumamine, kuid hoidsime kohta ning jõudsime vahetusalasse cirka 5 min kaotusega liidritele. Juba enne esimest punkti hoiatasin võistkonnakaaslasi, et teine jooksuetapp eraldab terad sõkaldest ning nii ka läks. Kuigi etapp 13-14 ei sujunud meil kõige paremini, tõusime teise jooksuetapi lõpuks 4-dale kohale. Oma osa oli siin ka meie kiirel tegutsemisel linnulaulu lisaülesandel. Kuna mina ise suudan vahet teha vaid sea ja käo lauluhäälel ja ka võistkonnakaaslased pole suuremat sorti laulumehed, siis tulistasime esimesena pähe sattunud linnuliikide nimetused paberile, tehes erilise panuse ööbikule, seda just lisaülesande toimumiskohta arvestades. Kolm trahvipunkti oli igati keskmine tulemus, vähemalt väitis seda meie tulemust kontrollinud neiuke. Kokku kulus meil seal aega 1.46, meist kiiremad olid vaid kaks võistkonda, kusjuures parima aja saanud KIL-speed naised panid puusse kahe linnuga. Rattaetapi alguses hakkas palav ilm oma korrektuure võistlusesse tegema ning Martti sääremarjad päris igat liigutust enam ei talunud. Seda enam keskendusime veatule sooritusele ning Suure-Munamäe tippu jõudsime juba teise võistkonnana, liidrid AT Sport Buff kindlalt meid 5 minutiga edestamas. Viimast rattaetappi Kurgjärvelt Rõugesse nautisime juba täiega, saavutades maksimumkiiruseks ca 60 km tunnikiiruse, seda küll 12 % laskumisel. Finišisse jõudsime tsipa alla 4 min peale esimest võistkonda, kuid kuna neil oli lisaülesande alguspunkt ühel liikmel märkimata, siis exeldati meid seekord poodiumi kõrgemaile astmele. Vahe teise koha saavutanud Aarain võistkonnaga oli napp aga kindel.

Võidu puhul auhinnaks saadud õllel oleks kindlasti olnud pisut teine mekk, kui see oleks tulnud ilma trahviminutite abita. Samas on trahviminutid mängu üks osa ja nendeta ei saa. Eelmisel aastal žürii liikmena sai tehtud mitmeid otsuseid trahviminutite määramiseks, kord oli ühel võistkonnal lausa foto tõendamaks, et nad kõik kolmekesi selle KP läbisid. Orienteerumise ajaloost on teada võistleja tulemuse tühistamist KP-s, mille tema poolt läbimise tunnistajateks on olnud sadu inimesi ja telekaamerad.Kui pole SI pulgal märget, siis pole ka läbimist, nii see kahjuks on. Enamik Xdreami võistluse trahve tuleb sellest, et võistkond unustab märkida kas lisaülesandesse tulles või lisaülesande sooritamisel sealt lahkudes. Tihti pole ka lisaülesande lõppu tähistavad tähised loogilisel liikumisteel. Seega võiks ju kaaluda Heiti ettepanekut, et jagada punktid kaheks – rajapunktid ja lisaülesannete punktid. Esimeste mittemärkimist tuleks karistada senise rangusega, kuid lisaülesannete KP-de mittemärkimisel trahvida igat puuduvat märget vaid 5 minuti suuruse trahviga. Tehniliselt on see ilmselt hõlpsasti lahendatav, vaja oleks vaid ... Aga mõtleme veel.

Vanalinna etapp

2011-04-26T14:24:00.012+03:00

It all depends on how we look at things,
and not on how they are themselves.
Carl Jung

Selle aasta esimene Xdreami etapp Tallinnas on peetud. Sündmus, mis veel mõni aasta tagasi oleks tundunud uskumatuna, sai tänu tugevale korraldustiimile edukalt läbi viidud. Pinge enne võistlust oli erakordselt suur, ootused raja kohta varieerusid seinast seina. Nii mitmelgi ülikogenud seiklejal ütlesid närvid enne võistlust ikka päris üles ning üritati vahetult enne võistlust abi otsida teispoolsusest ja Da Vinci koodidest. Suuri muudatusi sel aastal B-raja osavõtjate hulgas pole toimunud, kõik eelmistest hooaegadest tuttavad näod olid stardis. Eriti särasid stardikanga all Areal Team Mehed Veteranid, nende selle aasta jooksuvormilt ei saanud ükski naisterahvas pilke ära. Ei mingeid pastellrohelisi ega tumelillaid toone, sel aastal on panustatud stiilsele ja alati moes olevale valgele värvile. Ilusa tegumoega rattasärk, kuhu taha on punasega trükitud Areal Team ja ette rinnale kuldse niidiga tikitud Mehed Veteranid, nägi tõesti hea välja. Katsetusi tehti ka uute aksessuaaride valdkonnas, kuid see Tõnni ninaplaaster tundus kuidagi … liiga snoobilik. Tavaline lihtne kullast kõrvarõngas vasakus kõrvalestas oleks asja täiesti ära ajanud.

Esimene pilk kaardile oli minišokk – ei mingeid valikuid ega eraldi punktivõtmisi jooksuetapil, vaid tuim ühtses rivis rallimine rattaalasse. Jõudsime veel omavahel avaldada arvamust, et ehk on lõpus midagi huvitavamat planeeritud, kui tuli hakata jooksma selle hooaja kõige kiiremaid 3 km. Rattaalasse jõudsime 20-na, liidritest maas 2 minutit, järgneva rattaetapiga kaotasime parematele küll 30 sekundit juurde, kuid tõusime jagama 3.-7. kohta. Kanuus olin mina seekord punktivõtja rollis, seega nii kui vahetusalasse sisse saime, panin KP12 poole punuma. Liivapaljandil uuesti kanuuse istudes oli küsimus selles, kuidas võtta sillapunkti. Kuna nii osavõistluse juhendis kui ka kaardil oli eraldi välja toodud rajameistri tungiv soovitus seda punkti kanuuga võtta, siis nii me tegimegi. Mis tähendas koheselt ca 4 min kaotust nendele võistkondadele, kes selle punkti joostes läbisid. See oli selle võistluse kõige suurem prohmakas vähemalt B-rajal. See on Xdreami sarjas uus tase, kus rada üritatakse põnevamaks haipida väärinformatsiooni abil. Kui rajameister oleks soovinud, et see punkt võetaks kanuuga, siis oleks pidanud selle ka legendi ja osavõistluse juhendisse sisse kirjutama. Praegu aga oli nii, et need kes usaldasid kaarti ja legendi, tehti lihtsalt lolliks. Võib-olla on see subjektiivne arvamus, kuid mulle jäi silma, et kanuuga läbisid selle KP eelkõige meiesugused eakamad seiklejad, see põlvkond, kes usub, et kõik mis lehtedes kirjutatakse, on tõsi. Noorem iPhone generatsioon aga läbis selle KP mängeldes jooksuga, jättes oma kanuud kus see ja teine. Ega peale iseenda rumaluse ja Tõnis Ermi ei oska siin kedagi süüdistada. Kanuu lõpu läbisime kanuud tassides, peale palgiülesannet olime veel igati löögipositsioonil, jäädes liidritest maha küll juba 5 min, kuid 2-3. koha võistkondadest vaid napp 3 min. Peale palgitassimist ratta selga istudes lõi meil korraks juhtmed segi. Mitte kuidagi ei suutnud ma üles leida KP-d 19. Oli küll 18. ja 20., lappasin kaarti mitu korda, et uurida, kas midagi on vahele jäänud, kui sai selgeks, et järgmine KP on valikorienteerumise lisaülesanne Scheeli mõisa katakombides. Mulle endale see sita sees rapsimine ei meeldinud, sest samal ajal oli neis kitsasets käikudes nii umbes sadakond A kui ka B-rajakat, omal polnud lampi üldse vaja, kõik käigud olid valged, aga punkti me kätte saime ning rattaga tagasi vahetusalasse jõudsime juba 5. võistkonnana. Kuna liidrid olid juba lootusetult kaugel ees, jätkasime võistlust tühikäigul, ainsaks eesmärgiks hoida ennast tutikatest valgetest särkidest eespool. Napilt aga kindlalt see ka õnnestus, kokkuvõttes siis 8. koht, mis on kõva edasiminek meie eelmise aasta avaetapiga võrreldes. Kui see kanuu sillapunkt ja viimase joonorienteerumise algusosa rabistamine välja jätta, siis tegime praktiliselt ideaalse soorituse, mis annab järgmisteks etappideks lootust parema õnne korral ka auhinnaliste kohtade jagamises kaasa rääkida.

Rõuge etapp tuleb juba hoopis teisest puust, sest materjali hea raja tegemiseks seal jagub. Ennustamine on alati olnud tänamatu tegevus, kuid Rõuges soovitaks ma tõsisemalt jälgida võistkonna LTH tegemisi. Tallinna etapp oli 20. sajandi orienteerumiskorüfeedele sõna otseses mõttes soojendus, sest selliseid vammuseid, nagu nemad kandsid, polnud ka IIZI-raja tüdrukutel seljas. 13. koht sellise rasvaimu pealt on ülikõva tulemus ning Rõuges läheb alles tõeliseks paugutamiseks. Müstiline on ka võistkonna nimi. Tähed L ja T tulenevad Leho ja Tõnise eesnimede esitähtedest, kuid täht H ei haaku Sixteni nimega kohe kuidagi. Mõtlesin kohe hüüdnimede peale, et kuidas Sixtenit võidakse võistkonnakaaslaste poolt kutsuda. Tema jooksukiirust arvestades oleksid sobivad sõnad “Mürsk” või “6 sekiga 0-st 100-ni”, kuid mitte ühtegi H tähega algavat sõna, mida ma oleks suutnud välja mõelda. Kas juba Rõuges kerkib saladuselt katteloor ?

Kevad !

2011-03-30T15:42:00.007+03:00

"When we are no longer able to change a situation,
we are challenged to change ourselves."
Victor Frankl

Esimesed märgid kevade saabumisest ilmnesid kaks nädalat tagasi, kui Soosambla Suusaklubi meeskond terves koosseisus Sparta spordiklubisse spinningutrenni saabus. Treener Ennul läksid põsed õhetama, kui kolme nii prisket poissi korraga trenni tulemas märkas, kuid pidi kiiresti pettuma, kui kuulis, et tegemist on lihtsalt talve jooksul paksuks läinud heteroseksuaalsete seiklussportlastega. Kaasspinnijatele infoks ütlen seda, et need loigud meie rataste kõrval on ausa tööga valatud higi, mitte aga see, mida Rein Taaramäe oma blogi sissekandes mainib .... Selle kevade esimene kontrolltreening Keava rabas 27.03.2011 andis kinnitust sellele, et Martti on see aasta supervormis. Sellist minekut pole juba ammu näinud. Ma vaatan kohe hirmuga neid 50 ja pluss mehi – Tauts, Martti, Pukkonen – ja mõtlen, et kui kõva ma ise nii vanalt olen ? Jooksen maratoni alla kahe ja poole tunni ? Suusatan Tartu Maratonil esimese saja sisse ? Samas polnud see veel väga ammu, kui vähemalt endale tundus, et elul vanemana kui 35 pole enam mingit mõtet :) Viimased nädalad enne esimest Xdreami etappi harjutab iga mees individuaalplaanide kohaselt, ise kasutan juba ammu järeleproovitud varianti – kaks lõigutrenni ja üks pikk ots nädalas, vahepeale OK Nõmme teisipäevakud ja muu lõõgastav tegevus. Just seoses Tarmaku päevakute, teisi- ja neljapäevakutega on viimasel ajal orienteerumisringkondades olnud palju juttu ja poleemikat. Paljud kasutavad neid kevadisel ettevalmistusperioodil orienteerumisse sisseelamise treeningutena, kuid oh häda, maastikud ja isegi KP-de asukohad korduvad aasta-aastalt ning orienteerumiselement kui selline kipub ähmastuma. Eesti Orienteerumisliidu juhatus koos treenerite nõukoguga andis viimasel üldkogul välja kogumiku, kus on kirjas juhtnöörid ja nõuanded, kuidas kevadisi päevakuid sisukamaks muuta, siin mõned neist:
Orienteerumisfartlek – kõik etapid, mis viivad paarisarvulisse KP-sse, tuleb läbida maksimaalse tempoga, vahepealse etapi jooksul võib puhata kuni täieliku taastumiseni. Seda meetodit võib ühendada ka iganädalase intervalltreeninguga. Vastavalt soovile võib varieerida ülesandega – näiteks kõik metsalõigud maksimaalse tempoga, kõik ülesmägelõigud maksimaalse tempoga jne.
Mäluorienteerumine – kõik etapid, mis viivad paarituarvulisse KP-sse, tuleb läbida mälu järgi, vahepealne etapp kulub siis selle etapi läbimisele ja järgmise etapi päheõppimisele. Mäluorienteerumisel on lisaks vaheldusele veel teinegi positiivne moment – eelmisel sügisel Põlva spordikooli noortega läbi viidud uuring tõestas, et mäluorienteerumine parandas sportlase PT-d keskmiselt 2,8 % võrra.
Tervet kogumikku saab tellida kas Orienteerumisliidust või siis osta Mati Poomi orienteerumiskaupade müügiletist.
Xdreami peakorteris Jüris Tiigi tänaval on praegu kibekiired tööpäevad ja tuled kontoris põlevad hilisõhtuni. Muretsemiseks on ka põhjust, sest sügisel Tallinna Linnavalitsusega kokku lepitud kevade tulek lükkub aina edasi ja edasi. Juba on teada, et A-raja rulluisuetapp on asendatud tavasuusatamisega, samuti toimub iizi-rada soome kelkudega, kuid löögi alla on sattunud ka muude alade toimumine. Mina poiste asemel aga eriti ei pabistaks, sest kõrgete lumehangede ja külmade talveööde taga ei ole mitte vabamüürlaste ega Ansipi valitsuse salasepitsused, vaid vana ninasarvik lihtsalt narrib meie iksdriimi poisse, varsti on soojad ilmad käes ja lumi läinud, et suur juht saaks 23. aprilli õhtul raporteerida: „Lubasime Xdreami I etapiks ilusat ilma ja kuiva mätast – tehtud !“

C rada

2011-01-27T11:59:00.006+02:00

“What's the point of going out? We're just going to wind up back here anyway.”
Homer Simpson

Nüüd ta meil siis ongi. Xdreami C rada. Okei, iizi rada :) Seiklusspordivõistlus nendele, kellele pole kontimööda seiklused. Ega poristes jõeluhtades müttamised. Ja vastikus võsas turnimised. Selline puhas ja easy Xdream. Kas 2011 hooaja Xdreami tunnuslause on tõesti - Welcome to the Xdream, valged tossud ja neoondressid ! On mis on, aga Soosambla Suusaklubi võistkond sai 2011. aastaks Xdreami sarja B rajale kirja pandud. Vaatamata C rajale ja muudele kõhklustele. Kiirrongi Alari ja Ottessoni Rene põlvkonda kuuluvate seiklejatena teame me, et iga uus tuleb millegi vana arvelt. Muud võimalust lihtsalt ei ole. Sest rajameistreid on võistluse kohta ikka üks. Ja maastikke on üks. Kuid kui on kolm rada, siis tuleb teha kompromisse. Et kõik saaksid kanuudega pisut sõita. Et brajakad ei jääks arajakatele ette, kui on vaja läbida tõukerattaetapp. Et lisaülesande sooritamisel ei tekiks poole tunnist järjekorda. Et kõik autod mahuks parklasse ära. Need kompromissid tunneb iga seikleja kohe ära. Kuigi 2010 aasta oli suhtelist huvitav – oli väga hea Tamsalu etapp, lahedalt pikk öine etapp, huvitavate valikutega Saku etapp ja Roosta etapp – oli B rajal alati aru saada, et rajameister oli pika raja valmis teinud ja siis sinna lühema raja kuidagi ära sobitanud. Tamsalu oli vast ainuke erand. Loomulikult on alati käepärast võtta heikid ja siimud, kes kinnitavad, et see C rada on vaid meie endi huvides. Et mida rohkem on ala harrastajaid, seda rohkem on toetajaid ja raha. Ja mida rohkem on toetajaid ja raha, seda rohkem on võistlusi ja seda huvitavamad on rajad. Kuid kas ikka on ? Maailma kõige seiklusspordisõbralikuma panga huvi toetada Xdreami tegemisi haihtus kohe, kui andunud seiklusspordifänn Erkki Raasuke läks Rootsi emapanka tööle, seda vaatamata võistluse kasvavale populaarsusele ja paremale meediakajastusele. Turvaliselt klaaskuubi sees squashi harrastavale firmajuhile pole mõtet minna rääkima, et kuule mees, pritsi pappi, meil on jube lahe võistlus, öise võistluse jooksuetapil tuli kolm korda üle jõe ujuda. Seiklusspordist saab aru ainult see, kes ise on varahommikul rampväsinuna pidanud Rebasemäe vaatetorni vallutama. Ülejäänute jaoks on ta sama “põnev” sport nagu automudelism või naistekandmine. Õnneks on olemas Karli Lambot ja maailma kõige seiklusspordisõbralikum logistikafirma. Sest kahju oleks, kui Xdream raha pärast tegemata jääks. Kuigi ühe õnnestunud võistluse tegemiseks on vaja pigem aega ja pühendumust kui raha ja materiaalseid vahendeid.
Soosambla Suusaklubi sportlikud eesmärgid on eelnevaks hooajaks enam kui tagasihoidlikud. Vanusest ma ei räägi, selle vastu ei saa me keegi. Kuid ka treeningute osas on olnud tagasilööke. Heigo on koos Randyga oluliselt laiendamas XT seikluste ampluaad ning palju auru läheb sinna, Treener võitleb praegu kümnel rindel, et asjad joone peal hoida ning Martti on ainus meie võistkonnas, kes korrapäraselt treenib ning peab suvel rajal ilmselt kolme eest rabama. Konkurendid seevastu on kõvemad kui kunagi varem. Eriti Areal Team Mehed Veteranid. Viimasel kontrolltreeningul Tšehhimaal Jizerská 50-l läbisid mehed üliraskete tõusudega klassikamaratoni määrimata suuskadega. Puhtalt käte jõul, paaristõugetega. Pealtnägijate sõnul olla kangelaslik otsus vastu võetud maratonieelsel ööl kell 2. Enamik maratoonlasi oli selleks ajaks juba õllejoomisest tüdinenud ning Becherovkale üle läinud, kui Jürka kõigile ootamatult laua ääres üles ärkas ning üle hostineci röögatas: “Dajosh 50 kilometrov bez mazi !”. Öeldud-tehtud ning hommikul stardis oli veteransportlastel suusa keskosas vaid tsipa atsetooni lõhna tunda. Kohad olid meestel isegi ilma pidamiseta 612, 913 ja 1186. No kuidas sa selliste härgadega konkureerid, mis valemiga on võimalik neile vastu saada ? Kaks lõigutrenni päevas ? Või teha Justyna Kowalczyki moodi 1200 treeningtundi aastas trenni ? Pole lootustki ning ilmselgelt peab Soosambla Suusaklubi sel hooajal lõpuprotokollis järelnoppimisega tegelema. Et nüüd hooaja sissejuhatus liiga mustades toonides ei paistaks, siis lisan siia lõppu väikese lookese sellest, kuidas alati, ka kõige lootusetumas olukorras, on midagi positiivset.

Suvi. Põud. Päike lõõmab vahetpidamata juba kuu aega. Rohi on kolletanud, juua pole tilkagi, kogu saak on ikaldunud. Näljast nõrkenud koduloomad kogunevad koosolekule ja otsustavad, et sellest talust tuleb põgeneda. Sinna, kus on rohelised aasad ja külluses vett. Hakkavad siis värava poole minema, kuid väravas lõriseb kuri karjakoer Šarik.
Lehm ütleb koerale: ” Kuule Šarik, põgeneme sellest talust, sinna kus on külluses toitu ja piisavalt juua.”
Šarik vastu: “Ei tule mõtessegi, mulle terendab meie talus enneolematu perspektiiv !”
“ Mis perspektiiv ?” hirnatab noor hobune meeleheitel, “Põgeneme siit enne, kui me kõik ära kooleme.”
“Vait lojused !” käratab karjakoer kurjalt, ”Ma ise kuulsin täna hommikul, kuidas peremees perenaisele ütles, et veel kaks nädalat sellist põuda ja meil pole siin talus enam muud teha, kui Šariku m…i imeda.”

Suusaklubi uudiseid

2010-12-15T14:38:00.011+02:00

"It is better to keep your mouth closed and let people think you are a fool than to open it and remove all doubt."
Mark Twain

Soosambla Suusaklubi postkasti satub kirju üliharva, eesrindlike eestimaalastena kasutab suusaklubi rahvas meie imekauni e-riigi loendamatuid võimalusi igapäevatoimingutega hakkama saamiseks ja teenusepakkujatega suhtlemiseks. Büroomaailma ja Bauhofi reklaammaterjalide jaoks on kohe ukse juures eraldi prügikast, et ei peaks seda saasta majja sisse tassima. Seda üllatavam oli ühel lumisel laupäevahommikul avastada postkastist paks ümbrik, kuhu oli käsitsi suusaklubi aadress peale kirjutatud ning nurka 5.50 maksev Aasta lind 2009 – Kodukakk postmark kleebitud. Kirja autori palvel avaldame kirja muutmata kujul:

Tere Soosambla Suusaklubi rahvas !

Kirjutan Teile esimest korda. Minu nimi on Maret Vaher ning ma olen ajakirja “Orienteeruja” korrespondent. 19. oktoobril 2010 võttis Eesti Orienteerumisliidu juhatus vastu häbiväärse otsuse kahandada 2011. aastal väljaantavate ajakirja “Orienteeruja” numbrite arvu seniselt kuuelt numbrilt nelja numbrini aastas. Olen sellest teatest siiani šokis, kuna olen juba aastaid kogunud materjali ajakirjas lugejate suure poolehoiu võitnud “Seiklussportlase nõuandenurk” tarbeks, kuid nüüd on tekkinud probleem kirjatükkide avalikustamisega, kuna väljaantavaid numbreid on vähem kui ettevalmistatud materjali. Oleksin Teile väga tänulik, kui avaldaksite oma blogis alljärgneva ajakirja “Orienteeruja” jõulunumbri tarbeks kokku pandud küsitluse tulemused.

Küsimused:

1. Mis oli käesoleva hooaja meeldejäävaim seiklusspordivõistlus ?
2. Kes on sinu unistuste võistkonnakaaslane seiklusspordivõistlustel ja miks ?
3. Kumb on kõvamast puust, kas Randy Korb või Urmo Alling ?
4. Millal said teada, et jõuluvana pole tegelikult olemas ?

Vastused:

Silver Eensaar, Team VAUDE Matkasport
1. Minul on kõik võistlused meeles. Mis meelde ei jää, panen oma blogisse kirja - http://tpmv.blogspot.com/. Minu jaoks on kõik võistlused olulised, kui juba välja lähen, siis ikka annan endast maksimumi. Ehk nagu blogi nimigi ütleb – Tuleb panna, mitte viriseda !
2. Angelina Jolie. Alates sellest hetkest, kui nägin teda Lara Crofti osas filmis "Tomb Raider – Seikleja", on ta olnud minu unenägudes unistuste võistkonnakaaslane. Oleme koos rassinud Türi jõeluhtades, lükkanud rattaid käekõrval Tamsalu poristel nõlvadel, joonistanud rada pidekaardilt Põlva teisipäevakutel. Unenägudes muidugi. Angelinal on olemas kõik iseloomuomadused, mis ühel tõsisel seiklussportlasel peavad olema – kenad pruntis turbohuuled, kaunis rinnapartii ja üliseksikas tagumik.
3. Kõvaduse saladus ei peitu alati puus. Sa võid küll olla kõvast puust ja füüsiliselt tugev, kuid jääd alla konkurentidele, kes on psühholoogiliselt paremini ette valmistatud. Jõud võib rajal vabalt otsa saada, siis peab suutma palja tahtejõuga edasi liikuda.
4. 5 aastaselt, 1983. aasta detsembris. Punase kitli, pika valge valehabeme ja koonusekujulise punase mütsiga end maskeerinud naabrimees kukkus minu ja venna korraldatud ristküsitluses meile haledalt sisse. Oleme hiljem vennaga sama meetodit kasutades võtnud vahele kümneid libajõuluvanasid.

Andres Minn, ISC/Mountain Loghome
1. Seiklusspordi MM Hispaanias. MM on seiklusspordis tõeline tipp, kus on koos parimatest parimad üle maailma, kes võtavad omavahel mõõtu radadel, mis mahuvad kategooriatesse „Karm“ ja „Väga karm“. Selle aasta MM jäi veel seetõttu meelde, et lõpuprotokolli ei koostatudki. Korraldajatel oli kamba peale ainult üks läpakas, mille emaplaat juba võistluse alguses käed puusa pani. Esimese kolme võistkonna kohta küll arvestust peeti, kuid ülejäänud kohad jagati vastavalt sellele, kes kui kiiresti finišisse viitsis kõmpida.
2. Eve Kivi. Mis mõttes vana ja väsinud ? Naiste puhul on sellised asjad nagu vanus ja välimus tühipaljad emotsioonid. Lõppude lõpuks on iga naine täpselt nii ilus, kui palju on viina laual. Sisemise ilu hindajatel soovitan viina juua segamini Sassiga.
3. Vaata, inimene ei saa olla puust. Palkmaja võib olla puust, kuid ka puul ja puul on suur vahe. Kõik algab sellest, kus ja millal on puu maha saetud, missugustes tingimustes ja kui kaua hoitud, aga see jutt läheks siin nii pikaks, et ma ei näe mingit mõtet edasi rääkida. Aga kõvad mehed on Randy ja Urmo mõlemad.
4. Häh, näärivana my ass. Mäletan, et lasteaia viimases rühmas sai meil nääripeol plikade laulmisest kõrini ja läksime kuttidega õue nurga taha suitsu tegema. Parajasti kobis oma autost näärivana koos kingikotiga välja. Andsime kuttidega vennale tohlakat ja võtsime kingikoti ära. Pärast saime nädal aega kommi süüa, plikadele ei andnud midagi.

Helen Virro, Vahuri Inglid
1. Xdreami hooaja lõpetamine muidugi. Mis aga mind ja minu võistkonnakaaslasi tõsiselt häirib on see, et Xdreami klubi hooaja alustamist kuidagi ei tähista. Maarahval on juba iidsetset aegadest kombeks tähistada kevadel külvipidu ja sügisel lõikuspidu, aga Xdreami poisid tahavad ainult lõigata, ilma et külvamise peale keegi mõtleks. Ilmselt pole nad kuulnud vanarahvatarkust „Mida külvad, seda lõikad !“
2. Brad Bitt. Või kui Brad ei saaks tulla, siis võiks teda asendada Taavi Eelmaa.
3. Ma tean väga hästi, mis „puust“ mehed nad on, aga ma ei saa sellest nii avalikult rääkida. Aga seda ma võin teile küll öelda, et seiklussportlaste hulgas on hulga kirkamaid „puid“, kui seda on Randy ja Urmo, kasvõi nagu Tänava Tõnn, aga ka sellest ei saa ma siin praegu rohkem rääkida.
4. Mind pole vanemad mehed kunagi huvitanud. Mina noolin päkapikke. Päkapikud võiksid ringi liikuda nagu pöialpoisid – seitsme kaupa. Et üks oleks häbelik, teine ninatark, kolmas doktor jne. Noh et oleks valikut. Praegu peab leppima sellega, keda jõuluvanal parajasti saata on.

Rene Ottesson, Kadarbiku kanged
1. Võitsin sel aastal kõik võistlused, kus osalesin. Segaarvestuses muidugi. See „sega“ ei tulene mitte sõnast segane, vaid sellest, et võistkonnas on nii mehi kui ka naisi. Järjekord pole oluline. Sellest aastast jäi eriti meelde Xdreami öine etapp Lüllemäel. Kaardist välja – kaarti sisse ning seda kõike suurtel kiirustel ja hulgakaupa, vot see on tase. Tehke järgi, noored !
2. Katrin Siska. Ei vaja vist kommenteerimist, eksju.
3. Linnuna ei teeks ma pesa kummagi otsa. Korralik linnupesaks kõlbulik puu on ca 10 m kõrge ja tiheda võraga. Kes veel ei tea, siis Eesti Kotkaklubi on välja pannud rahalised preemiad (http://www.epl.ee/artikkel/588291) haruldase linnuliigi pesa leidjatele. Nii et ei ole mõtet seiklusspordivõistlustel joosta pea maas, et mingeid mõttetuid tähiseid otsida, vaid tasub pilku sagedamini taeva poole heita ja 5000 euroeelset krooni on niisama kui taskus.
4. Mulle selline lastele valetamise ei meeldi. Mäletan omast käest, missugune tragöödia see oli, kui tõde päevavalgele tuli. Olen liitunud Facebookis liikumisega „Jah jõuludele – ei jõuluvanadele !“ Laikin ja sheerin neid täiega. Loosiauhinda pole küll veel võitnud, kuid vast naeratab õnn mullegi. Jõuluaeg ju ikkagi.

Ja ongi kõik.

Soovin Teile ilusaid jõule ja seksikat kassiaastat !
Maret Vaher, ajakiri „Orienteeruja“

Hooaja lõpp Pannjärvel

2010-11-07T15:00:00.015+02:00

(What's the Story) Morning Glory ?
Oasis (1995)

Ühel vaiksel laupäeva hommikul, ajal mil enamik eesrindlikke seiklussportlasi varatalvist ilma trotsides Padisel libahundi jälgi metsas taga otsis, tegelesin mina oma ratta talveks kokkupakkimisega. Olin just sarved lenksult maha keeranud ja tavotiga kokku määrinud, kui hommikust vaikust lõhestas mobiilist tulev signaal. Piiks-piiks teatas sissetulnud sõnumist. Üllatus oli selle võrra suurem, kuna sõnumi saatjaks oli Areal Team Mehed Veteranide manager isiklikult ja sõnumi tekst oli lühike ja lakooniline – “Tehtud”. Edasi järgnes lühike SMS-de vahetus:
Mina: “Misasi ?”
ATMV manager: “Ülekanne”
Mina: “Kui palju ?”
ATMV manager “xxx xxx.xx”
Mina: “ OK, nõus !”
Kui summa järgi tundus, et mind on palgatud järgmiseks aastaks Lätti Mona-X-le Areal Teami kanuud kandma, siis kümmekond minutit hiljem faksile tulnud lepingust selgus, et Kadarbiku talu noorperemees vajab Pannjärvel toimuvale X-teami hooajalõpu võistlusele uute “smuutide” testijaid. Nii tuligi sarved uuesti puhtaks pühkida ja lenksule tagasi kruvida, sest nädal hiljem läks juba andmiseks. Paljud on mult küsinud, et kust see Areal Team Mehed Veteranide manager oma summad võtab, millega ta erinevate võistluste jaoks külalisesinejaid sisse ostab. Vastus on lihtsamast lihtsaim – laest. Nimelt on Areal Teami klubihoones üks ruum, mille võti on ainult manageril ja hoone koristajal. Selle ruumi laes on nimekirjad kõigist Eesti seiklussportlastest, nende vanus, sugu, koht jooksvas edetabelis, summad, mille eest on nad nõus erineva tasemega võistlustel osalema ning sulgudes veel lisainformatsioon eraldi iga sportlase kohta, nagu näiteks äraostmatu või ei oska ujuda või rsk raha võtab aga kohale ei tule jne. Miks see info on lakke kirjutatud ? Sest seinad ja põrandad on täis erinevaid karikaid, vimpleid ja diplomeid, mida team on aegade jooksul võitnud, seal pole lihtsalt ruumi. Konkreetsel juhul võttis teami manager Kiirrongi Alari nime taga oleva summa, tegi selle pooleks ning pakkus üht osa mulle ja teist osa Marttile ning oligi võistkond koos. Vahel on kvantiteet olulisem kui kvaliteet.
X-teami võistlused on igati toredad üritused ning sobivad sportlastele, kes tahavad lisaks võistlemisele ka maastikku nautida ja sportimisest rõõmu tunda. Võistluse formaat tähendab seda, et peale stardipauku tegeleb iga võistkond 5 tunni jooksul oma asjaga, finišis saadakse uuesti kokku, chillitakse paar tundi tulemusi oodates, seejärel jagatakse savinõud ja klaasipesuvedelikud omavahel sõbralikult laiali ning minnakse ära koju. Tegelikult nõuab selline formaat võistlejatelt oluliselt rohkem mõttetööd kui Xdreami moodi üksteise järel kappamine, kuid hinnata oskavad seda vähesed ning seetõttu on Xteami võistlused jäänud ikkagi nišitooteks. Ma võrdleks seda isegi suusatamisega, kus 50 km eraldistardist sõit lummaks vaid kõige pühendunumaid tugitoolisportlasi, kuid Northugi grupifinišit sätivad kaema miljonid. Rahvale meeldivad veri ja pisarad. Seekordne nn. hooajalõpu võistlus Pannjärvel oli huvitamaks tehtud sellega, et lisaks tavapärasele jooksule-rattale oli vaja osa punkte läbida rulluiskude ning osa kanuuga. Igaks etapiks oli ette nähtud ajalimiit, mille jooksul tuli antud ala KP-d läbida. Tegime oma võistkonnaga üllatavalt tugeva esituse. Võib-olla esimeses jooksus oleks pidanud 2 lisa KP-d võtma, ca 10 min viga vales kohas olnud KP-ga 39 oli tööõnnetus, kuid kõige muuga võis väga rahule jääda, võtsime tõesti võistlusest maksimumi. Tulemuseks 7 koht 32 punktiga. Ettepoole oleks meid aidanud ainult lisaülesandes järvede ära tundmine, mis ülesandena iseenesest oli fail, sest vaid 6 võistkonda 26-st said sellest ülesandest punkti kirja. Minu poolest võiks Eestis olla veel üks seiklusspordisari, mis oleks vaba igasugu puuklotsidest ja puzzledest, ainult toores andmine aja peale. Seiklussport tõelistele tegijatele :)
Seekord ei mindud peale võistlust kohe laiali, vaid jäädi Pannjärve Tervisespordikeskusesse möödunud hooaega kokku võtma ja uue hooaja plaane tegema. Ametlikus ja töises õhkkonnas kuulutati välja Eesti 2010. aasta parimad seiklussportlased, kelleks tulid Randy Korb meestest, Anniki Inno naistest ja Alar Viitmaa segadest, lisaks sai aasta parima võistkonna tiitli MM-il ülitugeva soorituse teinud ISC Mountain Loghome team koosseisus Randy Korb, Urmo Alling, Andres Minn ja Pilvi-Heli Vettik. Järgmisel hooajal on mitmeski tiimis plaanis noorenduskuurid, kus vanad ja missiooni täitnud seiklussportlased vahetab välja noorem põlvkond seiklejaid, aga sellest kirjutab pikemalt uue hooaja alguses. Positiivse uudisena tuli aga teadeanne, et 2011. aasta novembris Tasmaanias toimuval seiklusspordi MM-il on Eesti esindatud lausa 3 võistkonnaga. Varustus saadeti Tätte paadiga juba teele, sportlased ise lendavad maailma kuklapoolel toimuvatele võistlustele lennukiga. “Oleks tuule suund ikka nord,” muretses Minn, ise samal ajal julgestusvööle kinnitatud karabiine klõbistades, “siis jõuab varustus õigeks ajaks kohale.” Julgustasin meie vanameistrit, et aega veel on, küll kõik laabub, mille peale Minn saladuslikult sosistas:”Tead, mina neid kukkurhunte ja vombateid ei karda, omal ajal Vene kroonus sai neid raisku paljaste kätega notitud.” Nonii, värisege cutoffid ja Tasmaania kuradid, eestlased tulevad !

Pildil: Tüdrukud võistkonnast Tartu Vaimud Pannjärve Tervisespordikeskuses hooaja lõpetamisel rõõmustamas, et väsitav seiklusspordihooaeg on läbi ning edaspidi saab rahulikult keskenduda pikkadele rullsuusatreeningutele.

Esimene suusatrenn

2010-10-23T13:52:00.011+03:00

„Never say never!“
16-aastase laulja Justin Bieberi eluloofilmi pealkiri

Esimene selle hooaja suusatrenn edukalt seljataga, on paras aeg teha kokkuvõte 2010 aastast ning heita pilk järgmisele hooajale. Hooaja viimane võistlus, Bike Xdream Võsul oli Soosambla Suusaklubile oluliselt edukam, kui see protokolli järgi tunduda võiks. Kokkuvõttes 28. ja segavõistkondadest 7. koht sponsorite silma erilist sädet ei tekitanud, kuid seekord oli võistluse „sisemine ilu“ tulemusest oluliselt rohkem väärt. Kuna peale viimast Xdreami tuli sportlikesse tegemistesse pisuke paus, siis polnud ettevalmistus rattaiksdriimiks just kõige täiuslikum. Vajakajäämisi treeningutes otsustasin kompenseerida võistluste eelõhtul A-raja tippude poolt Sagadi mõisas orgunnitud ühistreeningul, mis nendele oli rahulik soojendus enne võistlust, minu jaoks aga tähendas 30 km pidevat spurti. Õhtusest after-partyst viilisin nii palju kõrvale kui võimalik ning kui enamik kohalolnutest ennast öösel Areali lõpupeole Rakveresse minekule sättis, taastusin mina tilgutite abil Sagadi mõisa ainukeses arstikabinetis. Soosambla Suusaklubi jaoks oli selle aasta Bike Xdream ajalooline, kuna esmakordselt võisteldi segavõistkondade arvestuses. Haanjamaa mägedest pärit Elikole oli see vist esimest korda Xdreamil osaleda, kuid Elion Cupi kokkuvõttes 420. ja oma vanuseklassis 4. koht on tema rattasõidu võimete iseloomustamiseks piisavad. Ja ega rattasõidu taha meil seekord midagi ei jäänud, Eliko oli igati tasemel, mul oli kohati raske, aga sain hakkama ja Heigo tegi head tööd kaardi lugemisel, kuid alt läksime seekord variandiga. Kogu võistluse pähkel oli piirkond, mis koosnes KP-st 46-44-48-47, seda me seekord läbi ei hammustanud, mistõttu polnud ka poodiumile asja. Lisaks veel alguses kiirustamise tõttu sisse lipsanud viga 34-32 KP-ga ning nii see 26 läbitud kontrollpunkti (42-34-32-31-33-35-38-39-40-53-54-47-44-48-46-51-55-58-56-59-60-57-52-50-45-43) meie laeks seekord jäi. Rahule võib jääda sellega, et nelja tunni jooksul suutsime rajale jätta kõik oma jõuvarud ning oma variandi läbisime puhtalt, ilma ühegi veata. B-raja võistkondadest olime 6. kohal, mis vastab enam-vähem meie selle aasta varasematele savutustele ja ma ei saa seda kohe mitte märkimata jätta, et Areal Team Mehed Veteranidest olime me 17 kohta eespool. Polnud see nende eelmise õhtu hooaja lõpetamise pidu midagi nii raju, kui seda Virumaa Teatajas kirjutati (Rakvere on ju alles), lihtinimese jaoks võib olla tundus, et taevas kukub kohe alla, aga muidu oli tavaline summ-summ nagu ikka. Eks me oleme lihtsalt neist kõvemad !
Järgmise hooaja ettevalmistustsükkel on juba alanud. Kuigi sponsorid ja korraldajad on meid üritanud „moosida“ osalema A-rajal, jätkab Soosambla Suusaklubi oma traditsiooni ning katsub veel ühe aastakese B-raja noorte neidudega metsas võidu joosta. Sel hooajal jäi meil see päris õige sooritus tegemata, see jäi pisut hingele ning on motivaatoriks pikkadel mahutreeningutel ja väsitavatel suusakilomeetritel, et järgmisel aastal oma parimas vormis olla. Meie vanuses enam luuavarrest pauku ei tule, see on siililegi selge, kuid hea õnne korral peaks nii AT-Sporti kui K-Kuupi olema võimalik edestada. Jõudu ja jaksu kõigile sõpradele (ja konkurentidele) talve üleelamiseks ning Jõelähtmel I etapi stardis näeme, eksju !

Pildil: Areal Team Mehed Veteranid esitlemas oma järgmise hooaja ISC poolt spetsiaalselt Areal tiimile õmmeldud vormi, mille märksõnadeks on Gore-Tex, Water-Proof ja Wind-Stopper.

Xdream 2010 - tehtud !

2010-09-23T10:36:00.009+03:00

"Jokainen tsäänssi on mahdollisuus!"
Matti Nykänen

Xdreami 2010 a. hooaja lõppakordid kõlasid sel aastal Läänemaal Roostas. B-raja sprindivõistlus pole küll kunagi minu lemmik olnud, sest vana orienteerujana sooviks metsas olla pigem üksi, no maksimaalselt koos võistkonnakaaslastega, mitte aga kolmekümnepealise karja liikmena, aga võistlus on võistlus ning tugevamad võidavad alati. Võistlus algas kilomeetrise lahtijooksuga Roosta düünides, mis oli pisukeseks pettumuseks, kuna olime end valmis pannud millekski huvitavamaks, nagu valikorienteerumine või eraldi KP-de võtmine, aga ei midagi, lihtsalt korraks sutsakas metsa ja tagasi rataste juurde. Kuigi esialgu olime planeerinud järgmisse vahetusalasse sõita paremalt, suutsid kaasvõistlejad meid oma tempoga nii kaasa tõmmata, et panime kõik koos vasakult ringi. Kui on palju päid koos, siis juhtub tihti nii, et musklid töötavad kiiremini kui pea, meil kulus sel etapil ikka tükk aega, enne kui oma rütmi kätte saime, kogu selle segaduse tulemusena saabusime valikorienteerumisse alles 51. võistkonnana. Valikus ei teinud me just kõige parimat varianti, õigem oleks olnud läbida 61-58-59-64-65-66, kuid etapi 4. aeg tõstis meid tagasi medalikonkurentsi. Järgmise rattaetapi ajal õnnestus Heigol demonstreerida suurele rühmale iksdriimlastele Eesti rattaorienteerumise veteranide koondislase oskusi ja võimeid, tema vedamisel suutsime arendada sellist tempot, et kaasvõistlejate arvates peaksime me oma võistkonna nime muutma Soosambla Suusaklubist ringi Soosambla Rattaklubiks :) Järgneva jooksuetapi ajal hakkas väsimus esimesi tundemärke ilmutama, kuid vahetu konkurents Areali veteranidega hoidis pinget üleval ja sundis topelt pingutama. Kanuuetapp algas meile suhteliselt hästi, suutsime esimese KP ilma suuremate sekeldusteta ära märkida ning suundusime konkurentide järel järgmisse KP-sse, kuni ... 15 minutise merel tiirutamise järgi sai selgeks, et seda KP-d enam elavate kirjas ei ole. Võistlesime siiski lõpuni välja, vaid minu juhtimisel tehtud viga rattaetapil 24-25 röövis meil pjedestaalikoha ning jättis meid lõppkokkuvõttes tublile 5. kohale. Mulle küll ei meeldi võistlusjärgsed tabelarvutused, kuid antud olukorras oli see parim, mida võistluse päästmiseks teha sai. Hooaja üldarvestuses saime 7. koha, kaotades vaid 6 punktiga Areal Team Mehed Veteranidele, aga noh nemad olid ka neljakesi meie kolme vastu. Päris sellist säravat sooritust sel hooajal ei tulnudki, kuigi Tamsalu oli puhas töövõit ja esimese etapi tulemus ilma selle kahtlase trahvita oleks parem olnud, kuid järgmisel hooajal oleme selle võrra motiveeritumad. Seiklusspordi hooaeg saab sel aastal punkti 31. oktoobril Pannjärvel, vahepeal aga teeb Soosambla Suusa(Ratta)klubi ajaloolise etteaste, asudes stardijoonele esimest korda segavõistkonnana, seda Võsul toimuval Bike Xdreamil, eelmise aasta 10. koht vajab ju väikest vigade parandust :)

Xteami seiklus Läsnal

2010-08-16T12:29:00.016+03:00

Xteami selle aasta viimane otsustav etapp peeti 8. augustil Läsnas. Kuna praegu käib Eestimaa põldudel aktiivne saagikoristus, oli Kadarbiku tiimide ridades mitmeid kaotusi, mille tulemusena upgreiditi mind, kõige nõrgemat kadarbikku, olude sunnil võistlema Kadarbiku Kangete ridadesse. Ja paariliseks ei keegi muu kui kangemateist kangeim - Viivi-Anne. Võistlus ise algas minu jaoks juba minilahingu kaotusega enne starti. Nimelt üritasin võistkonna ainukest SI-pulka oma valdusse saada, küll kavalusega, küll ilusa jutuga, kuid pidin lõpuks ikkagi tõdema, et kel jõud sel õigus. Võistluse juhend oli seekord pisut komplitseeritum kui tavaliselt, nimelt oli rajale planeeritud lisaülesannete keskus, mida võis korduvalt läbida ja sellega lisapunkte teenida. Nii alustasimegi me oma võistlust päripäeva, mis võimaldas KP-d 21 läbida kahel korral, jooksuraja alguses ja lõpus. Läsna maastik on orienteerumisvõistlustest juba üsna tuttavaks saanud ning pea igal pool võis näha seal jaanipäeva paiku toimunud 100KP jooksu lohasid. Kaart oli piisavalt täpne, nii et enamus KP-sid õnnestus meil esimesel katsel üles leida ning napilt poolteist tundi peale stardipauku olime mõnusat sörki lastes juba otsaga Pikassoo rabas. Sinnamaani oli mu enesetunne suurepärane vaatamata 38 kraadisele kuumusele, kuid keskpäeval lagedas rabas jalutades ei läinud kaua aega, kuni juhtus see, mida pole minuga veel kunagi juhtunud - päikesepiste. Tuim valu kuklas, kõrge pulss, iiveldus, lihaste nõrkus ja krambid olid minu kaaslasteks kuni võistluse lõpuni. Vaatamata joodud vee kogusele oli kogu aeg janu, leevendust pakkus ainult kukla ja selja kastmine veega. Kadarbiku kangest sai ühe hetkega kadarbiku aurutatud köögivili :) Jooksuga läbisime KP-d 39-22-29-21-56-23-46-37-24-27-53-31-57-26-58-28-47-21-49, skoorides mõlema lisaülesande eest maksimumpunktid, minu nõudmisel jäid läbimata 38 ja 25, mis Viivile poleks mingit probleemi muidu valmistanud. Rattarada alustasime jälle lisaülesande kaudu ning läbisime KP-d 47-21-22-35-42-20-41-33-52-36-44-38-21-23, ajaliselt oleks vabalt jõudnud veel läbida KP 46, kuid palavus ja päike olid selleks ajaks tahtejõust jagu saanud. Koos lisaülesannetest saadud puntidega jäi meie skooriks sel korral 124 punkti, mis andis väärika 7. koha, maksimumprogramm vähe jahedama ilmaga olnuks vast 136 punkti (jooksus lisaks KP-d 38 ja 25 ning rattas KP-d 46 ja 37).
Kirkaim osa Kadarbiku Kangetest alustab sel kolmapäeval kell 10 kolmepäevast võistlust Czech Adventure race 2010, võistkonna koosseisu arvestades võib salamahti loota, et päris tühjade kätega koju tagasi ei tulda. Tulemusest oluliseim on muidugi see, et peale 55 tunni pikkust pingutust saab end koos võistluse "oficial beeri" (kirjapilt muutmata) Hubertuse seltsis mõnusalt taastuda. Osum piv, velice vám děkuji !

Xdreami öine etapp Lüllemäel

2010-08-05T17:00:00.006+03:00

“You all crazy ?”
Party girl Candy uurimas Oregoni hullumaja patsientide
tervislikku seisundit filmis’ One Flew Over the Cuckoo's Nest’

Heinakuu viimasel päeval peeti siis selle aasta Xdreami sarja maiuspala – öine etapp. Hilisem toimumisaeg võrreldes varasemate aastatega tähendas seda, et tegemist oli tõelise öise etapiga, mitte mõnetunnise hämaras metsas jalutamisega. Urmo on alati raskeid ja nõudlikke radu teinud, Ilvesteatest oli teada Lüllemäe metsade „hea ja väga hea läbitavus“ (see pole nali, nii oli tõesti Ilvesteate maastkku kirjeldavas infos kirjas :)) ning kui eelinfost sai loetud, et B-raja võitja aeg läheb 6-7 tunni kanti, sõitsin reedel extra Spordipartneri kauplusest läbi ning täiendasin tuntavalt oma geelide ja batoonide tagavaru. Stardieelne ettevalmistus kulus arutelule, kas tehakse alguses tulip ehk legendorienteerumine või mitte. Või lüüakse lihtsalt lahku. Aga ei miskit, kui kaardid minut enne starti kätte anti, selgus, et kõige otsemat teed pidi põrutatakse Aheru järve äärde kanuutama. Mulle see esimene rattaetapp ei istunud, tiba ohtlik tundus pimedas suures grupis sõitmine, kohati oli tee ka liivane, seega hoidsime tagasihoidlikku profiili ning kanuusse jõudsime esikahekümne piirimail 2.43 liidritest hiljem. Esimesse kanuupunkti sõudsime esialgu uhkes üksinduses, omavahel arutades, miks kogu grupp vales suunas läheb. Igaks juhuks koukisin tagataskust kompassi välja ning siis selgus, et vales suunas liigume hoopis meie, mitte suur grupp. Edasi kanuutasin kompass jalge vahel ning sarnaseid eksimusi enam ei tulnud. Esimene kanuupunkt oli paras möll, korraks tundus juba, et tulemas on Pikasilla mudaralli kordus, kuid õnneks saime enne suuremat massi punktist minema. Kolmas kanuupunkt oli klassikaline lõks. Pimedas punktile pähe laksamine on ilmselgelt võimatu, seetõttu otsustasime kallutada pisut paremale, lootes sellele, et eesolevad võistkonnad oma tuledega näitavad äkki punkti asukoha kätte. Kuid vahetusala vastaskallas osutus kõrkjaseks ning KP tähist polnud järvelt näha, mistõttu kogunes sinna suurem seltskond kallast kammima. Sisuliselt algas sellest punktist võistlus uuesti, sest koos meiega võttis seda punkti ca 40 kanuud. Edasine oli juba pisut lihtsam, ma ei usu, et kanuu tassimine eriti võidukas oli, vähemalt mitte punkti minnes, tagasi finišisse minnes tassisime ka meie kanuu üle poolsaare. Jooksurajale saime 19. kohal, vahe liidritega oli napp 4 minutit. Valikorienteerumise tegime vastupäeva. Kuna vaid paar nädalat tagasi sai samal kaardil joostud Ilvesteadet, siis olid paljud kohad juba tuttvad, samuti oli Ilvesest teada, et kus vähegi võimalik, tuleks mööda teed joosta. KP-sse 37 jõudes kuulsime all soo ääres nõrka meeshäält väikese vahega hüüdmas „Tarmo ! Tarmo !“. Tarmo jälle hüüdis eemalt vastu , et ta on olemas ja et temaga on kõik korras ja tegeleb punkti otsimisega. KP-sse jõudes selgus, et tarmotaja oli punkti üles leidnud ning kutsus võistkonnakaaslast KP-sse, tahtmata samas teistele reeta, et ta on punkti juures. Seda naljakat seika hiljem meenutades sain üllatuseks teada, A-raja tipptiimidel on sisemiselt kokku lepitud omad koodid, millega võistkonnakaaslastele teatud asjadest märku antakse. Nii et kui Silver Eensaar äkki keset rattarallit hakkab kährikkoera kombel klähvima, tähendab see võistkonnakaaslaste jaoks seda, et tuleb suurest grupist vaikselt maha jääda, sest Silver on kuldlõike välja raalinud. Või kui Rene Ottesson laseb kolmel korral kõlada öösorri pulmahüüul, on see võistkonnakaaslastele märgiks, et ta on punkti märganud ning tuleb tuled kustutada ja vaikselt Rene poole hiilida. Roosta etapil tuleb Soosambla Suusaklubi välja oma koodsõnadega, võib-olla on just koodide puudus takistanud meil pjedestaali kõrgeimale astmele tõusmast. Jooksus (õigem oleks öelda käimises) suutsime eneselegi imestuseks alistada 16 võistkonda ning eraldi rattaetapile lahkusime vahetusalast 3. võistkonnana, vahe liidritega oli vähenenud kahele minutile. Eraldi rattaetapil tegime oma esimese suurema vea selle võistlusel. Nimelt võtsime vastu otsuse, et Heigo läbib KP A, meie Marttiga aga koos KP-d B ja C. Muidugi oleks pidanud kõik eraldi minema oma KP-d võtma, lisaks tegime veel KP-ga C viga, mistõttu ala lõppu jõudsime ca 20 min peale Heigot, kes laekus sinna kõige esimesena. Laevade pommitamisest me loobusime, läksime kohe trahviringile. Heigol oli võimalus seal 20 min jooksul jälgida, kuidas esimesed võistkonnad ülesannet 10 min lahendada pusisid ja seejärel ikkagi trahviringile suundusid, seega tegime otsuse pusimist vältida ja kohe trahv vastu võtta. Trahviring oli karm, kes käisid, need teavad, seetõttu oli järgnev koridororienteerumine minu jaoks paras vaev ja viletsus. Vigu me ei teinud, kuid tempo oli hmm... mõõdukas. Igal juhul tundusid mulle meist möödunud Sixten-Leho-Tõnis kui tulnukad teiselt planeedilt, sest džiisuskraist nad jooksid tõusudel ! Rattaetapile lahkusime alles 9. kohal, vahe oli liidrite AT Spordiga kärisenud 20 minutile. Sel hetkel tundus, et mäng on läbi, kuid tegelikult oli kõik veel võimalik. Väikeste seiklustega jõudsime elektriliini punkti ehk rattaralli algusesse ning seal tegime minu juhtimisel teise suure vea. Otsus mitte läbida rattarallit, vaid võtta vastu 45 min trahvi, oli õige. Aga otsus minna Lüllemäele vasakult (vt. juurdepandud kaardilt punaseid nooli) maksis meile sel etapil esikoha. Kuigi Heigo ja Martti tahtsid minna paremalt (vt. sinine variant), arvasin mina, et see on liigne risk, kuna Lüllemäe – Hargla teed polnud kaardilt näha, vaid figureeris vaid osadel rattaralli fragmentidel. Tegelikult oli otsetee Lüllemäele olulisemalt lähemal, kui ma olin arvanud. Rajameistri poolt oli see kas tahtlikult või tahtmatult tekitatud situatsioon, kus lisaks musklitele tuli ka ajudel lasta tööd teha, ma imestan, et vaid vähesed selle pähkli läbi hammustasid. Kiitus Neemele, ometi ükskord tõestas ta, et Xdreami B-rajal on ka mõtleval sportlasel võimalus kõrgete kohtade peale võistelda. Kuna laekusime Lüllemäele enne suurt massi, saime rahus oma tõukerattatiiru ära teha ning nautisime Rebasemäe vaatetornist lummavat vaadet ärkavale Haanjamaale. 8 tundi ja 20 minutit peale stardipauku laekusime finišisse, peale trahvide liitmist jäi meie tulemuseks 14.koht. Väga hea rada rajameistri poolt ja hea sooritus Soosambla Suusklubilt, sest Areali Veteranid olid meist järjekordselt protokollis tagapool. 2:1 meie juhime ! Peale sauna ja kehakinnitust tagasi parkla poole astudes tulid mulle tee peal pidevalt vastu B-raja võistkonnad. Kümme tundi võistlust seljataga, suundusid nad vapralt tõukerattale ja jooksuetapile... You all crazy ?

Xteami II etapp Mammastes

2010-07-07T16:02:00.007+03:00

Xteami II etapp viis seekord Eesti seiklusspordi koorekihi Põlvasse. Talvisest märkeorienteerumise EMV-st tuttav Mammaste suusakeskus oli piduehteis, Heigo ja Randy olid kõvasti vaeva näinud, sest lisaks maastikule paigutatud KP-dele olid mehed „Eesti Kärbsepealinna“ tiitlit kandvasse linna võistlejatele silmarõõmuks kohale orgunninud hulga Leedu cheerleadereid. Loodame, et see saab traditsiooniks ka teistel Eestis peetavatel seiklusspordiüritustel. Stardihetkeks tõusis termomeetri näit juba 24 soojapügalani, mistõttu me eriti pikka soojendust seekord ei teinud, vaid piirdusime pisut lühema paarikilomeetrise soojendusjooksuga. Stardis pandi proovile võistlejate oskus kümne piires arvutada. Tavasituatsioonis ilmselt enamikele võistlejatele jõukohase ülesande suutsid võistluspingest lookas tiimidest lahendada kõvasti alla pooled, tänu edukale meeskonnatööle suutsime me siiski 3 vastusest 2 täppi panna ning kümme minutit peale stardipauku lahkusime stadialast kahe lisapunkti võrra rikkamana, esialgseks eesmärgiks joosta KP-sse 55, seal vaadata kella ning teha otsus järgmiste punktide osas. Jooksuraja esimesel kolmandikul tekitas kaasvõistlejates elevust Korteriyhistu.net/Salomoni nimeline nelik. Euroopa ühe raskeimaks peetava Explore Swedeni seiklusspordivõistluseks harjutavad mehed jäid stardis kaasvõistlejatest maha, kuna kandsid kõik jooksupunktid rattakaardile, et edasine rada läbida ainult rattakaardiga. Et oleks täpselt nagu Rootsi moodi. Kaardi tahaküljele olid nad kirjutanud enamlevinumaid rootsikeelseid seikluspordiväljendeid, nagu näiteks tjokskalle, knull, tokstolle, arsle, kompis jne jne, mida siis Karli ja Tõnu üksteisele ette dikteerides usinalt pähe õppisid, saades aeg-ajalt Silverilt kehva häälduse pärast noomida. Kiiruse vahe ülejäänud metsas liikunud võistkondadega oli selline, justkui oleks Tour de France ratturite karavan kambast seenelistest möödunud. Kas ISC aastatepikkune valitsemisaeg Baltikumi seiklussporditaevas saab Rootsis kukutatud ? Seekord ilmselt veel mitte, kuigi füüsilised eeldused on peamiselt tipprogainijatest koosneval võistkonnal ACE Logistics/Salomon täitsa olemas. Aga hoiame pöialt mõlemale Eesti tiimile. KP-sse 55 jõudsime ca 1 tund 10 min peale starti. Kuna ilm oli palav ja jalg juba pehme, otsustasime otsa ringi keerata ning veehoidla äärsed KP-d konkurentidele jätta. Ilmselgelt alahindasime end, sest vähemalt lähimad 4 KP-d oleks pidanud ära võtma, eriti arvestades meie pulgakandja Tõnni ülihead vormi. Seekord jäi siis meie saagiks jooksurajal 57 punkti (22, 41, 31, 30, 40, 20, 57, 32, 36, 55, 23, 42, 39, 33, 43, 56, 21), vahetusalasse jõudsime ca 15 min enne lubatud alavahetuse ajalimiiti. Vahetusalas oli muidu üsna lõbus, kuna meiega sama jooksuvariandi tegijaid oli päris palju, kuid õige pea hakkas Põlva linn oma tõelist palet ilmutama. Sellist kogust kärbseid, parme ja muid sitikaid, kes sinna higiste kehade ümber kogunesid, pole mina varem kogenud. Sealt alates kuni pea finišini saatis meie võistkonda kodustatud kärbsearmee, tehes kaasa kõik vead ja kaared, mis meil rattarajal ette tulid. Vaid korraks eemaldusid nad, et teha ruumi herilastele, kellele ei meeldinud meie ootamatu külaskäik nende majja, kuid peale mõningast nõelteraapiat olid sõbrad kärbsed jälle platsis. Rattavariant oli meil üpris hea, kokku kogusime 71 punkti (56, 43, 33, 23, 55, 58, 46, 48, 52, 47, 59, 53, 38, 39, 32, 20, 41, 22, 30), ideaalsoorituse juures oleks olnud ilmselt jõukohane läbida KP 44 etapil 55-58 ning lõpus KP-d 24 ja 49, mis vigade ja leviaukude tõttu kogemata välja jäid, kuid kokkuvõttes 12. koht oli oluliselt parem, kui me loota oskasime. Kadarbiku Kangetele kaotasime 11 punktiga, samas Peraküla Krupi üle saime veenva 10 punktilise võidu, seega igati 50/60 tulemus. Põlva kärbsed jäävad nüüd ootama oktoobri algust, mil TAOK XI Rogain jälle Taevaskotta suurema koguse higist liha kohale toimetab.

Xdreami II etapp Tamsalus

2010-06-15T12:38:00.013+03:00

"Ah lähme juba, saab mis saab.”
Kaks sõbrannat omavahel OK Nõmme
Harku teisipäevaku stardis

Pühapäeva hommik Tamsalus oli kõike muud kui suvine. Ennast "Eesti Viljapealinnaks" ristinud linn oli justkui välja surnud, sest korralik peremees ei aja sellise ilmaga ka koera välja. Kuid mulle selline ilm meeldib, palavus mitte vihm on seikleja suurim vaenlane. Stardis arutasime omavahel, kas rajameister on algatuseks planeerinud valikorienteerumise või lööb võistlejad lihtsalt lahku, kuid esimene ülesanne – legendorienteerumine ja veel igaüks eraldi – ületas kõik ootused. Vastavalt kehakaalule jagasime variandid ära, ikka kõige raskemale kõige lühem variant jne, nii sai mulle ülesandeks A-variant ehk KP 31 leidmine. Stardikäskluse kõlades panin oma Garmin Forerunneri käima ja alustasin legendi järgi liikumist. Esimesena läksid paigast ära kaugused, midagi justkui ei klappinud, seejärel ei olnud ka pöörded enam päris need, mis legendis kirjas. Jätkasin liikumist, endal selg paanikast higine, oleks mu tütar mind sel hetkel näinud, oleks ta öelnud vaid kaks sõna: “Epic fail”. Olin juba valmis alla andma ja tagasi starti keerama, et uuesti otsast peale alustada, kui tagant tuli suure hooga Ruta Ottesson. Pikemalt mõtlemata haakisin ennast Rutale sappa, sest Rutal on teise põlvkonna orienteerujana ülikõrge PT ja ta suudab seetõttu selliseid olukordi lennult lahendada. PT ehk persetunne (vabandan, kuid paremat nime pole sellele näitajale suudetud välja mõelda) on seiklusspordis ülioluline. PT-d mõõdetakse randides, seda Maarjamaa parima seikleja Randy Korbi auks. Randy PT on etalon ehk 1, tema suudab PT abil metsast punkte üles leida ka siis, kui traditsioonilistest navigeerimisvahenditest nagu kaart ja kompass pole enam kasu. Üldiselt on PT päritav, kuid teatud määral on seda võimalik ka treenida. PT-d saab lasta mõõta Eesti Orienteerumisliidus, seal on selleks otstarbeks sisustatud eraldi kabinet, kuid eelnevalt tuleks aeg Paul Poopuuga kokku leppida. Seni on kõrgeim PT mõõdetud Olle Kärneril, tema PT on 0,7119 randit. Samas ei maksa madala PT-ga seiklejatel masendusse sattuda, sest nõrka PT-d on võimalik kompenseeriga kõrge LV-ga, aga sellest pikemalt juba mõni teine kord. Rutale ei valmistanud KP 31 leidmine mingit probleemi, siuhti paremale, siis korraks vasakule ja olimegi punktis. Läbisime etapi küll 8 sekundit aeglasemalt, kui A-raja parim Erik Aibast, aga need sekundid polnud sel hetkel nii olulised. Edasi jooksurajale saime küll alles 72-na, liidritest maas ligi 6 min, sest variant C osutus pähkliks peaaegu kõigile, ka kogenud A-raja staaridele. Jooksuraja tegime rahulikult, nautides kaasvõistlejate poolt sisse tallatud nn. loomaradu. Martti vedamisel möödusime nelja kilomeetriga 54-st võistkonnast, lõpetades jooksuraja 18. kohal, liidritest 7 min maas. Vahetusalas kulutasime pisut liigselt aega tankimisele ja riietumisele ning seetõttu kaotasime rattaetapiga mõned kohad, kuid lisaülesandesse jõudsime veel täiesti löögipositsioonil. Lisaülesanne oli täitsa OK, tuli määrata erinevaid puuliike, kuid trahv eksimuse eest oli see, mis tõeliselt ehmatas. Kas tõesti on vaja igat valet vastust karistada ligikaudu 2,5 trahviminutiga ? See oleks võrreldav sellega, kui laskesuusatamises oleks trahviringi pikkuseks 150 m asemel 1 km. Et kõmmutad ühe lasu mööda ja oled mängust väljas. Igal juhul kukutasid meie 5 trahviringi meid 32. kohale, vahe liidritega kasvas 22 minutile. Järgmine joonorienteerumine oli aga üks parimad ülesandeid, millega mul on tulnud seiklusspordivõitlustel kokku puutuda. See nõudis lisaks orienteerumisoskusele ka head enesevalitsemist, sest 1:5000 mõõtkava tähendas seda, et tuli ennast eelnevatest etappidest erinevale tempole häälestada. Läbisime selle joonorienteerumise praktiliselt käies, suutes suurematest vigadest hoiduda. Kuigi olime ca 30. kohal, oli meil au kohati mööda joont liikudes esimest loha lükata :) Lahkusime rattaetapile küll alles 30.-na, aga vahe liidritega oli vähenenud 9 minutile. Edasi tuli lisaülesandest otsejoones sõita Porkuni järve äärde kanuutama. Siin toimus kogu võistluse kõige müstilisem seik minu jaoks. Vaheaegade tabeli järgi oleks me justkui möödunud 17-st võistkonnast, saades paadinina vette liidritest 6 min hiljem. Kui see vahe võis isegi nii olla, siis praktiliselt möödusime me etapil ainult paarist-kolmest tiimist. Kuhu kadusid ülejäänud ? Bermuda kolmnurk ? The Truth Is Out There … Kanuuetapp oli meie jaoks igati mõnus. KP-s 20 oli meil pisut õnne, kui konkurendid meile punkti kätte näitasid, lõpus tegime me ise õige otsuse, et Heigo KP 24 joostes võttis ning meile silla juurde vastu tuli. Teoreetiliselt oleks ilmselt kõige kiirem olnud jätta kanuu kohe vahetusalasse ning võtta KP 24 joostes, KP 25 ujudes ning joosta tagasi vahtusalasse, aga noh selleks peaks tiimis olema Karli Lamboti sugune superjooksja-superujuja ühes isikus. Viimasele rattaetapile väljusime 14. kohal, kuid liidrid olid juba püüdmatus kauguses, vahe oli kanuuetapil suurenenud 11 minutile. Viimase rattaetapi lõpp oli tehtud huvitavaks. Juba võistluse alguses sai kogu legend läbi loetud ja avastatud, et rattaetapi viimane punkt asub legendorienteerumise KP-s, kus asus Salomoni lipp. Kuna nii Heigo kui ka Martti väitsid, et nende KP-des ei olnud mingeid lippe, siis jäi ainukesena tallele KP 31, sest minu arust seal mingid lipud justkui olid. Võtsin siis navigeerimise lõpus enda peale, saabusime KP-sse peaaegu perfektselt … et siis avastada, et lippudele on keegi oma väriseva käega oranži värviga kirjutanud hoopis Swedpanga nime. Hetkeks tekkis Tamsalu metsadesse haudvaikus, ainult kaugelt oli kuulda metskiuru ärevat sädistamist. Siis tegime otsuse, et muud valikut ei ole, kui tuleb läbida kõik legendorienteerumise KP-d, sest kuskil see lipp siiski peab ju olema. Variant C ehk KP-st 33 me vajaliku lipu leidsime ning ca 3,5 tundi peale stardipauku olime õnnelikult finišis. Viimasel rattaetapil suutsime vaatamata oma seiklustele näidata päeva parimat aega, seda suuresti tänu Heigo tuulemurdmisele rasketel vastutuule etappidel. Njah, meiesuguseid kännuämblikke ei murra ei vihm, Rod Stewarti kontserdid ega Salomoni lipud :) Tulemuseks neljas koht ja mis kõige tähtsam, kauaoodatud võit Areali veteranide üle. Konkurentide auks peab muidugi tunnistama, et tegelikult olid nad Tamsalus võitu väärt, sest loha lükkamine raskel jooksuetapil ja joonorienteerumises teeks au igaühele ning oleks väärt väikest lohutusauhinda. Või vähemalt 15 preemiasekundit. Aga eks Karulas on vanadel epakatel jälle kõik trumbid käes. Tänud Tarvole tõesti väga huvitava raja eest ja Fotoluksi rahvale piltide eest.

Xteami I etapp Soodlas

2010-06-08T13:01:00.013+03:00

"Hoia oma sõbrad lähedal, aga vaenlased veel lähemal.”
Michael Corleone, Ristiisa II

Ajalugu on tõestanud, et ühine vaenlane on see, mis motiveerib enim, mis annab paljudele inimestele ühise eesmärgi ning võimaldab korda saata uskumatuid asju. Igal aastal, kui läheb jälle Xdreami regamiseks, tekib korraks moment, kus vaatad passis olevad sünnikuupäeva, vaatad toimumiskohti, mis enamuses on kõik aastate jooksul risti-põiki läbi “orienteeritud” ning tahes tahtmata tekib küsimus – aga milleks ? Ning alati on vastus olnud üks ja seesama – Areal Team Mehed Veteranid ! Niikaua kui need iginoored juurikad on stardis, ei saa Soosambla Suusaklubi kuidagi alla anda, sest vaenlane vajab alistamist. Peab ausalt tunnistama, et konkurendid pole kergete killast, Arealil on palju eeliseid meie ees. Esiteks muidugi nende piiramatud materiaalsed võimalused. Erinevalt teistest tipptiimidest ei alusta Areali omad eelarve planeerimist kunagi sellest, et vaatame mille jaoks meil raha jätkub. Ei, kõigepealt pannakse kulud paika ning hiljem tõmmatakse tulude pool lihtsalt järgi. Lõunalaagrid, disainerrõivad, füsioterapeudid – see on vaid lühike leotelu tiimi väljaminekutest. Teiseks on neil oma naiskond, pikk pink varumehi, rattahooldus enne ja pärast igat etappi, kõik see teeb neist kardetud konkurendid ka kõige treenitumatele võistkondadele. Vaatamata üliteravale konkurentsile on Areali veteranid oma džentelmenliku käitumisega eeskujuks kõigile iksdriimijatele. Konkurentide küsimust “Kas saite punkti juba kätte ?” kuuldes ei löö nad häbelikult silmi maha ega vasta a’la ei tea ega pole näinud, vaid teatavad selge ja valju häälega “Jah, saime kätte, punkt asub 100 m tagapool !” või “Ei saanud veel, kuid oleme sinna suunas teel !” Siit on omajagu õppida ka Lätit väisavatel nn. Eesti supertiimidel, kus selle aasta Mona-Xil lasti omavahel konkureerides käiku nii keelualad kui ka sillatalad.
Nädal tagasi Areali tiimi managerilt kõnet saades ei uskunud ma oma kõrvu – nimelt pakuti võimalust osaleda asendusmehena Xteami seiklusvõistluse I etapil Soodlas Areali koosseisus. Parimat võimalust vaenlast seespoolt tundma õppida ei tekiks kunagi, seetõttu olin kohe nõus oma hooaja plaanid ringi tegema ja Xteamil startima, seda enam et võistkonna eesmärgiks oli joosta minimaalselt ja rattaga teha ülejäänud aeg parajaks, mis minu ettevalmistusega suurepäraselt sobis. Pealegi meeldivad mulle sellised võistlused, kus võistkonna peale on ainult üks SI-pulk, koormusmaatriks jaotub võistkonna peale palju ühtlasemalt. Meie plaan läbida jooksuga punktid 36-54-52-35-24-39-59-34-23-21-45-22-29 sobis ajaliselt suurepäraselt. KP-ga 36 kui ka 34 tegime kummagiga ca 10 min viga, esimese vea saab kirjutada kaarti sisseelamise arvele, KP-s 34 aga mõtlesime ise pisut üle, samuti polnud meil seal õnne, sest möödusime korduvalt KP lähedalt seda märkamata. Tagantjärele analüüsides oleks pidanud tegema pisut ambitsioonikama plaani, nüüd tuli paar edasi-tagasi jooksu sisse, samuti jõudsime me ca 10 min enne vahtusaega vahetusalasse. KP-d 52 võttes jooksis meist raba peal mööda Kadarbiku Kangete võistkond, Heiti kõige eest ning Ruth Otti kummi otsas vedades tema järel. Siit oli kohe näha, et minnakse võidu peale välja. Mitmel hooajal järjest aasta parimaks naisseiklusportlaseks valitud Ruth Vaher on see aasta teinud muljetavaldava comebacki. Vahepeal paar aastat ainult oma lõbuks võistelnud sportlane alustas hooaega II kohaga Mountain Loghome 12 h võistlusel ning nüüd napid nädalapäevad hiljem kohe võit otsa. Ruthist ja tema tugevusest on liikvel mitmeid legende, neist marakantseim on pärit ühelt võistluselt Lätist. Erinevalt iksdr(t)iimist, kus rattaetapp kujutab endast üldjuhul punktide rattaga läbimist, tähendab Läti seiklusspordivõistlustel rattaetapp seda, et tegemist on tavalise jooksuetapiga koos võsas ragistamise ja soos müttamisega, ainult et lisaks muule kamale tuleb ka ratast kaasas tarida. Pealtnägijate sõnul olla Rutt võistluse käigus keset üht järjekordset “rattaetappi” rivi eesotsas seisma jäänud ning orieneerumislegendile Aare Huigile vastuvaidlemist mittevõimaldava hääletooniga teatanud: “Nüüd Aare tassid oma seljakotti ise!” Seljakoti ära andnud, vinnas Ruth nii enda kui ka Aare ratta uuesti selga ning jätkas võistlust. Jah, ka jumalad väsivad vahel …
Rattaetapile läksime esialgu plaaniga kõik punktid ära võtta. Esimene takistus tuli laudteel, kus ma kohe alguses korralikult üle nipli panin ning edasi kuidagi sõidurütmi tagasi ei saanud. Ka etapp 44 – 49 otseminek tähendas rattaga võsas ragistamist ning kui KP-s 33 oli meil kontrollajani ainult 40 min jäänud, siis võtsime suuna finiši poole. Mina olin see õnneseen, kes sai ka teist korda KP-s 59 ujudes ära käia, see oli enne lõppu tõeline nauding ning suurema ponnistuseta saime ilusti ajalimiiti. Ratta läbisime KP-d 35-54-56-30-57-51-31-50-53-44-49-42-33-59-23-22. Kokku siis jooksuetapilt 41 punkti ja rattaetapilt 63 punkti ning 2 lisapunkti lisaülesande eest, 106 punkti andis tubli 6. koha. Meie maksimum sel etapil oleks olnud üritada 129 punkti, mis oleks tähendanud jooksus KP-d 24-36-35-54-52-56-26-40-43-46-59-39-34-23-21-45-22-29 ja rattas KP-d 35-54-56-49-44-53-42-33-40-43-48-59-38-37-55-47-22-23. Aga see poleks olnud pooltki nii mõnus. Võitsid Kadarbiku Kanged veenva 2-punktilise ülekaaluga Salomoni ees. Tulemuste poole pealt ei suuda ma ära imestada Peraküla Krupi tugevat esinemist. Asi pole ainult selles, et sellises vanuses nii kõvasti pannakse. Tõestas ju Harri Kirvesniemi omal ajal, et ka kõrges vanuses on võimalik tippkonkurentsis püsida. Aga tema oli tõsine spordimees, samal ajal kui Peraküla omad … joovad õlut, sebivad naisi ja lähevad õhtul hilja magama, aga ikkagi kaotavad meile vaid 4 punktiga ! Hämmastav.
Xdreami II etapp Tamsalus saab raske olema. Areali võitmine on võimalik ainult siis, kui Areal selleks ise kaasa aitab. Muud võimalust meil ei ole, sest toore jõu vastu ei saa. Värske Eesti meister rattaorienteerumises hoidis meil terve võistluse ajal sellist tempot üleval, et me Tõnniga taga ei suutnud isegi kiunatada, selle vastu pole meil midagi panna. Seekord pole ka liimipulka ega nöörijuppi soovitusliku lisavaruste hulgas, seetõttu ei oskagi kohe millelegi panustada. Õnneks loetakse tibusid alles finišis.

Xdreami haaknõel 2010

2010-05-07T12:19:00.021+03:00

Kena särk teeb naisest inimese !
Kärstna vanasõna

Nüüd kus esimene Xdreami etapp Sakus on peetud, keeluala läbinud võiskondade tulemused tühistatud ja ametlikud tulemused netis üleval, saab rahulikult keskenduda olulistele teemadele. Kui Xdreami algusaegadel oli esiplaanil raja võimalikult kiire läbimine ja konkurentide iga hinna eest alistamine, siin Vahuri Inglite tulekuga iksdriimi maastikele sai enamikele võistlejatele selgeks, et tipptulemuse saavutamiseks ei piisa ainult musklite treenimisest, rõhku tuleb panna ka faktorile, mida seni peeti väheoluliseks – välimus. Mäletan hästi, kui üllatunud oli Epochka, kui ta kuulas pealt Silver Eensaare ja Randy Korbi vestlust vormi kehvast ajastamisest viimaseks otsustavaks etapiks. „Kullakesed,“ pööritas Lõunaingel üllatudes oma suuri kitsesilmi „vormi ei ajastata. Vorm lastakse õmmelda !“ Viimastel aastatel ei ole tipptiimid nagu ISC ja Areal piirdunud ainult eritellimusel tehtud spordirõivastega, vaid enne starti lastakse stilistidel ja meigikunstnikel ka juuksed-kulmud üle käia, sest tippkonkurentsis pisiasju ei ole. 2010. aasta on toonud Xdreami sarja mitmeid uusi võistkondi ning ka vanad olijad on oma võistlusvorme varmad uuendama, seetõttu palusin moekeisril Elmar Seljankal teha kokkuvõte parimatest käesoleva hooaja võistlusvormidest. Loodetavasti on sellest abi ka nendele võistkondadele, kes kuidagi ei suuda leida põhjendust oma kehvale tulemusele lõpuprotokollis.

Kadarbiku Kanged

Disain: Anu Lansment, Gerly Tünn, Eevi Hanson (Ivo Nikkolo)
Teostus: Avers Sport Factory OÜ
ES: Must värv on minu lemmik. Mustas värvis sisaldub kõik, mis Xdreami raskete radade läbimiseks vajalik on. Must värv tähendab otseminekuid, kanuu tassimist, rabas jooksmist, mustas värvis on higi, tatti ja pisaraid. Vaieldamatult üks parimaid vorme Xdreami ajaloos üldse. Väge hea idee ja vapustavalt kvaliteetne teostus. Seega hindeks 5-. Miinusega seepärast, et disain on puudulik. Kui ma seda pilti Aarnele (Niit – Toim.) näitasin, puhkes ta suure häälega naerma. Isegi tema on tuttavate käest kuulnud, et porgandid ei kasva mitte puu otsas, vaid maa sees. Ja et maa sees olev osa ehk juurikas on oranži värvi, aga maapealsed varred on rohelised. Siin aga on meil nii juurikas kui varred oranžid. Aga väga hea töö sellegipoolest.

Areal Team Mehed Veteranid

Disain: Ärmani talu sportlik perenaine Ylves saint Laurent
Teostus: ISC
ES: Geniaalne ! Megasuperlahe ! Teostuses on tuntavaid sarnasusi Eesti Rulluisukoondise vormirõivastega, kuid samas on olulisel määral arvestatud Xreami nõudlike radade vajadustega. Materjalide valikul on eelistatud ISC-Tech 8000 mm kahekihilist kangast, mis on seest vooderdatud Thinsulate 16 g vatiiniga. Lisaks vormirõivastele pole unarusse jäetud ka keha eest hoolitsemist, pilt ülevalpool püksivärvlit kinnitab, et kalamarjast ja brokolist lookas toidulauale transrasvhapped niisama lihtsalt ära ei eksi. Hindeks 5-, pisikeseks puuduseks loeks ma seda, et põlved, mis tihedas võsas alati kõige rohkem vatti saavad, on jäetud kaitseta. Loodetavasti võetakse seda järgmise hooaja rõivaste puhul arvesse.

Twister Female

Disain: Kärolin Kaasik (MiMi/EE)
Teostus: Avers Sport Factory OÜ
ES: Oo jaa ! Selle hooaja vaieldamatu üllataja. Ma olen alati öelnud, et kui jumal juba naise kehale vormid on andnud, siis ei maksa seda varjata, pigem tooge seda esile. Nii mõnigi isehakanud brädpitt arvab, et naised riietuvad seksikalt sellepärast, et meestele meeldida. Tutkit. Nad teevad seda sellepärast, et teisi naisi kadedaks teha. Twister Femalel see ka õnnestus, sest kuuldavasti olla Eesti Ornitoloogiaühing 24.-25.04.10 Saku kandis toimunud linnuvaatluse käigus täheldanud sorgus tiibadega ingleid ringi liikumas. Selle aasta uudisena on Avers Sport Factory tootevalikus seiklusspordibikiinid, seega ootan huviga fotosid öise etapi kummipaadi kummulikeeramise lisaülesandest. Hindeks 5+.

Kiirrong

Disain: Proua Kannel
Teostus: Härra Kannel
ES: Annan kohe ette hindeks 5 ära. Väga tublid ! Ma olen alati riiete ise õmblemist pooldanud. Milleks maksta meeletuid summasid õmblusfirmadele, kui on võimalik Abakani kangapoe kangaste ja koduse Singeri õmblusmasinaga teha suurepäraseid spordirõivaid. Okei, siin-seal mõni õmblus jookseb viltu ning palistus ei ole ühtlane, kuid üldmulje on suurepärane. Militaristlik khakivärv annab kinnitust, et sellest tiimis käivad asjad vastavalt määrustikule. Kapten Alari korraldusi ei arvustata ning igasugune isetegevus katkestatakse vastuvaidlemist mittekannatavate joptvõimattidega. Edu teile !

Vahuri inglid

Disain: Aarne Niit
Teostus: Tallinna Moemaja
ES: Inglitest ei saa üle ega ümber. Traditsiooniliselt tugev teostus nii idee kui vormistuse tasandil. Kartsin väga, et masu tingimustes tekib inglitel kiusatus inglitiivad lihtsalt seljale lasta trükkida, kuid ei mingit hinnaalandust, tasmaania nurmkana kõhusulgedest tehtud inglitiivad säravad justkui oleks Eesti üleöö Euroopa viie rikkaima riigi hulka tõusnud. Selle hooaja uudis – seelik – harmoneerub tiibade ja krooniga suurepäraselt ning oli magnetiks kümnetele B-raja meeskondadele, kes kõik Saku etapi stardis puzzle kokkupanemise ajal üritasid tagumikke taeva poole upitanud inglite seelikusaba alla kiigata. Hindeks tugev 5.

Xdream 2010 I etapp Sakus

2010-04-28T16:19:00.018+03:00

Liimipulk teeb mehe šikiks,
liimipulka pühaks pean.
Liimipulgaga siin ilmas
kõik ma kätte saan.
Liimipulk teeb lahti uksed,
murrab lahti südamed.
Ei liimipulga vastu saa
siin maapeal keegi veel.

Iksdriimitud versioon kuulsast Ivo Linna
lastelaulust „Kikilips“

Xdreami 2010 a. hooaeg avati nn. liimipulga etapiga Sakus. Juba eelmise aasta Tabasalu etapp tõestas, et linnalähedasi maastikke ei tohi mingil juhul alahinnata, iksdriim ei ole mingi OK Nõmme teisipäevak, kus KP-d on autoga metsa viidud kohtadesse, kus need juba aastaid on asetsenud. Tõnis on rajameistrina ennast suurepäraselt tõestanud ning oodata oli igati huvitavat võistlust. Osavõistluse juhendi lugemisel vaatasin igaks juhuks kalendrisse, kas mitte ei ole 1. aprill. Lihtsalt soovitus võtta rajale lisavarustusena kaasa liimipulk tundus pisut naljaks. Viimati tekitas sellist elevust Kärstna etapi peenikese köie lugu, kus soovitusliku lisavarustusena oli nimekirjas 15 m peenikest köit. Siis toimus enne võistlust foorumis elav arutelu, et mis köis ikka kaasa võtta, kas 5 mm või 8 mm jämedune, libisev või mitte, kas meremehesõlmed tuleb juba otstesse valmis teha või tehakse seda üheskoos stardis jne jne. Tagantjärele selgus muidugi, et ainukesena vajas peenikest köit tol päeval peakorraldaja ise. Lahkasime meiegi seda liimipulga teemat võistluseelsel strateegiakoosolekul ning ainuke mõistlik seletus liimipulga soovitusele tundus, et ju siis on Tuulil ja Tõnisel keegi tuttav või sugulane, kes tegeleb liimipulkade maaletoomisega ning pisukene kevadine buust müüginumbrites kulub marjaks ära. Võistluste järel selgus, et B-raja parimatest ei läinud keegi selle hilise aprillinalja õnge, kuid nii mitmelgi A-raja tipptiimil oli liimipulk tagataskus, ootamaks oma tähehetke, et olla valmis „laiendama võistkonna taktikalisi võimalusi .“

Stardikanga all olime uuendatud koosseisus, täielikult rattaspordile pühendunud Raivo asemel liitus Soosambla Suusaklubiga Martti. Martti talviste suusamaratonide tulemusi vaadates tekkis meil Heigoga kartus, kas me mitte liiga suurt tükki kahmanud pole, kuid kokkuvõtteks võib öelda, et Martti on just parasjagu nii tugev, et suudab siis veel kaarti lugeda, kui meie Heigoga juba hapnikuvõla ja piimhappega tutvust teeme. Et stardis mingi trikk tuleb, seda võis aimata, kuid see puzzle ja raja mahajoonistamine sealt ületas kõik ootused. Superhea lahendus B-raja stardirüsina hajutamiseks. Meil läks pisut aega, enne kui järjele saime ning rajad oma kaartidele saime kantud, hinnanguliselt kaotasime parimatele satrdis 7-8 min, esimese rattaetapi lõppu jõudsime seetõttu alles 12.-na, liidritest maas 8 min ja 37 sek. Kaotasime aega 1. KP sihi peal ja ka 4.-5. etapi lahendus polnud parim. Kanuuetapp oli pühapäeval tõeliselt raske. Lisaks keerulistele teevalikutele tuli tagasi vahetusalasse tulles võidelda vastiku vastutuule ja lainetusega ning vahetusalale pihtasaamine nõudis tüürimehelt tõelist kangelastegu. Kanuuetapp saigi meie jaoks sel etapil otsustavaks, me ei lahendanud kõige paremini etappe 8.-9.-10., lisaks selgus, et kui teha korraga kolme tegevust – keerata kanuul otsa ringi, lükata talle kaldalt hoogu ning hüpata samal ajal ise kanuuse – võib üsna kergelt juhtuda, et sekundikümnendiku jooksul on kanuu koos kanuutajatega vees kummuli. Vähemalt oli vesi kevadiselt soe ning tossud said liivast puhtaks :) Kanuuetapil hoidsime küll kohta, kuid kaotus parimatele oli juba rohkem kui veerand tundi. Nelja koti üksteise otsa ladumine võttis aega 5 minutit, millega võib igati rahule jääda. Sel ülesandel tõestasid oma kuuluvust kõrgliigasse Areal Team Mehed Veteranid. Kui mõõtmisel selgus, et kolme 40 cm kõrguse liivakoti üksteise otsa ladumisel pole kuidagi võimalik saavutada torni kõrguseks 150 cm, ei langenud mehed paanikasse, vaid panid hoobilt omad kotid mängu. Nagu naksti oli vajalik kõrgus käes ning möödas nad meist olidki, kuigi mitte eriti kauaks. Järgmine vaba liikumisviisi ülesanne polnud rajameistril ilmselt mitte kõige paremini planeeritud, sest oluliselt kiirema köieülesande said läbida ainult esimesed võistkonnad. Isegi kui ajaliselt suurt vahet pole, siis on oluline ka see, et köieülesande ajal said kõik liikmed puhata ja kaardiga tööd teha. Võistlus oleks olnud huvitavam, kui B-rajal poleks KP 56 läbimise võimalust pakutud. Ka järgnenud rattaetapi 18.-19. etapp oli täiesti ebaõnnestunud, kuna lausa kutsus võistlejaid keeluala läbima, mida üsna massiliselt ka tehti. Võistlejaid ei saa sellises olukorras süüdistada, üks lisa KP ringteest lõuna pool oleks selle probleemi juba eos lahendanud. Rattaetapi lõppu jõudsime igati tublil 5. kohal, kuid liidrid olid selleks hetkeks juba peaaegu finišis. Heigo sai meist sel Xdreami etapil vaieldamatult kõige rohkem vatti, sest just tema oli see, kes joostes kanuupunkte võttis, samuti vedas ta enamuse vastutuule lõike rattaetappidel. Samas oli ilm soojem, kui eelnevatel päevadel ning üks üleliigne riidekiht tarbis kogu vedeliku, mis Heigol kaasas oli. Nii juhtuski, et samal ajal kui meie Marttiga kaeviku lisaülesande teksti lugesime, võttis Heigo matti kaasvõistlejate joogipudelitest ning lisaülesande selgitus jäi korralikult lugemata. Siinkohal soovitan kõigile kaasvõistlejatele, eriti nendele, kes on tulemuse peale väljas - ärge kunagi laskuge sõnavahetusse kohtunikuga, kui pole selge, kuidas esimest korda selga pandud kollane vest tema mõttetegevust mõjutab. Sest muidu võib juhtuda, et kümnest meetrist kaeviku serval jooksmisest saab probleem, mis seletamise ajal muutub juba suureks probleemiks, edasi lausa lõikamiseks ning kokkuvõttes võib lõppeda teadmata koguse trahviminutitega. Alati on kasulikum lõuad pidada ja edasi liikuda, sest kohtunikule tema passis mitte leiduvate liignimede meeldetuletamine päädib tavaliselt hävinguga lõpuprotokollis. Jooksuetapp ja viimane rattalõik olid meie jaoks ülirahulikud. Kui tavaliselt on B-rajal igal hetkel läheduses mõni võistkond, kellega rinda pista, siis Sakus oli meil viimastel etappidel nii ees kui taga vaid soe kevadõhk. Martti vedamisel liikusime võimalikult optimaalset trajektoori mööda finišini, tasuks 5. koht, kaotust võitjale rohkem kui poolt tundi.

Erinevalt varasematest kordadest, kus alati jäi üht-teist kripeldama, olin mina meie võistkonna Saku etapi sooritusega 100 % rahul. Suutsime rahulikult oma rida ajada, tempo oli oluliselt mõõdukam kui viimasel paaril aastal on olnud, kuid ka eksimusi tuli selle võrra vähem. Tiba rohkem õnne lisaülesannete sooritamisel ning vajalikul hulgal spordijooki kaasa ning võiks hakata mõtlema poodiumikohtade peale. Õhtune bankett suusaklubis oli see kord pidulikum ja rahvarohkem kui varasematel kordadel. Nimelt suutsid Kadarbiku Kanged tõusta jälle poodiumi kõrgeimale astmele, seda vaatamata sellele, et Vaude poistel Reigol ja Rihol on sel hooajal kasutada parim lisavarustus, mida hetkel Maarjamaal legaalselt hankida on võimalik. Smuutit voolas ojadena, elemental-lotus-blossomeid sai iga külaline lahkudes pakkide kaupa kaasa ning Areal Team Mehed Veteranid jätkab Xdreami sarja Areal Team Ponksid Poisid nime all.

Talvine iksdriim

2010-01-26T13:00:00.014+02:00

- Шура, сколько вам надо денег ?
- Сто рублей !
- Нет, сколько вам надо денег для полного счастья ?

Ostap Benderi dialoog „äripartner“ Šura Balaganoviga,
Ilf ja Petrov, „Kuldvasikas“

Mida on vaja ühele seiklussportlasele, et olla tõeliselt õnnelik ? Peale pühapäevast Xdreami 2010 a. hooaja avavõistlust Jõulumäel võib kinnitada, et piisab 26 külmakraadist, 26 KP-st metsas, ühest lisaülesandest ja toredatest võistkonnakaaslastest. No ja 100 rubla kuluks kah ära. Ilmataat oli sel aastal kõvasti vaeva näinud, et talvisest Xdreamist saaks suuskadel liikuvate võistkondade pidupäev. 40 cm lumekiht, mis kohati päris korralikult kandis, parkmets, palju suusa- ja matkaradu, mis saaks veel olla sobivam suuskadel raja läbimiseks. Kuid kui koerast sai ilmataat üle, siis koera saba jäi seekord alistamata. Ka kõige pessimistlikum ilmaprognoos ei lubanud nii palju külmakraade, kui termomeeter pühapäeva hommikul Jõulumäel näitas. Veel võistluseelsel õhtul sai peetud sõjaplaani, kuidas Soosambla Suusaklubi Võiste metsades suuskadel ringi tuiskab, kuid pakasepoisid said seekord meist jagu ning 28 minutit enne starti võttis Heigo võistkonna kaptenina kokku konsensusliku arvamuse, et suusad jäävad seekord autosse. Muidugi oli kahju, sest ettevalmistus võistluseks oli tervel meeskonnal korralik, kõigil mitmed laagrid ja tuhanded suusakilomeetrid seljataga, aga ega ei oskagi kedagi peale Ansipi valitsuse nii külmas ilmas süüdistada. Pakane on salakaval ning näpistab vahel nii valusasti, et tagajärgede ravimine võib kesta mitu kuud. Eks seetõttu ongi talvistel spordialadel seatud külmapiiriks – 20º C, et sportlased endale liiga ei teeks ning Xdream ei ole küll see koht, kus pseudokangelasi mängida.
Kuna olukord oli meie jaoks järsku kardinaalselt muutunud, startis igaüks rajale oma plaanidega ehk siis võistkonnal kui tervikul puudus kindel plaan, et kuidas, kui palju ja mida me läbime. Kuna teada oli, et maastiku põhjapoolses osas on palju suusaradu, siis otsustasime liikuda kõigepealt ülesse, lootes lõunapoolsed KP-d läbida võistluskaaslaste poolt sissejookstud lohasid pidi. Plaan teha kohe ka lisaülesanne ära põrkus suurde rahvasumma, kes kõik seal telgiavas sumisesid, seetõttu võtsime vahepeal 36KP ära, et tagasi lisaülesandesse tulla ning edasi kaardi põhjapoolsetesse KP-sse kulgeda. Kaardi üleserva jõudes olid kehad kõigil mõnusalt soojaks joostud ning tekkis esmakordselt võimalus omavahel arutada, et mis punktid siis ära võtame. Siin tekkis elav mõttevahetus, sest Heigo plaanides oli teha üks kiire tunnine jooksuots, et siis kohe sooja sauna suunduda, kaks Raivot tahtsid aga ka kaardi pöördel olevaid KP-sid noppida. Kompromissina otsustati, et jookseme nii kaua lõunasse kuni ära väsime, siis keerame otsa ringi ning sihvkin koju tagasi. Öeldud – tehtud ! Etapil 42 – 48 suundusime maanteele, mis oli igati õige otsus, sest jalad said mõnusalt soojaks joostud ning päike sulatas vahepeal kinni külmunud ripsmed uuesti üles. Seal maanteel tundsime esimest korda, et pakane on pisut järgi andnud, kuid niipea kui uuesti metsa vahele jõudsime, andsid külmakraadid endast koheselt märku. Joogipunktis sai tehtud otsus, et nüüd on aeg koju tagasi minna, sest esimesed külmumise tundemärgid andsid ennast juba tunda ning ka joostud oli selleks ajaks juba piisavalt. Nii kui noksid põhja poole olime keeranud, asus Heigo tempomeistri rolli ning võistluse viimased kilomeetrid kulgesid stsenaariumi järgi, kus Heigo ja Raivo jooksid mul 100 m eest ära, jäid siis seisma, et Heigo saaks Raivole toetudes jalgu viibutada ning minu järgi jõudes jälle minema spurtida. Kojuminek oli suhteliselt lihtne, kuna rahvas oli lumme korralikud rajad sisse jooksnud ning tuli lihtsalt valida endale sobiv teeots, et punktist punkti kulgeda. Kohati olid KP-sse tekkinud lausa ristteed, ilmselt oli siis erinevaid variante, kuidas rada läbida, kuid mulle tundub, et vastupäeva ring oli tol päeval võiduvariant. Tuttavaid oli metsas tol päeval raske ära tunda, sest lisaks härmas ripsmetele olid enamus kaasvõistlejaid oma näo maski sisse peitnud, seetõttu oli 44 KP-s tuttava häälega hüüdu „Hello, people !“ ülimalt mõnus kuulda. Jah, Areal Team Mehed Veteranid tõestasid veelkord, et seiklussportlase parimad aastad algavad viiendasse aastakümnesse jõudmisel. Juurikad mitte ainult ei läbinud kõiki KP-sid, vaid koguni võitsid kaks KP-d – 41 ja 43 ! Seda loomulikult suuskadel. Vot see on tase. Kokkuvõttes küll 13. koht ehk pisuke tagasiminek eelmise aasta 5. kohaga võrreldes, kuid selle saab vale variandi kraesse kirjutada. Suvel saab meil nendega raske olema, igatahes.
Kokkuvõttes läbisime 3 tunni 41 minuti ja 13 sekundiga 22 KP-d, mis andis 147 lõpetanud võistkonna seas 113. koha. Nendest võistkondadest, kes veel peale meie 22 KP-d noppisid, näitasime me parimat aega. Kilomeetreid läbisime selle aja jooksul napilt üle 25 ning kõik võistluse ajal ära kulutatud kalorid said õhtul suusaklubi saunas õllega taastatud.

Seiklusspordi horoskoop 2010

2009-12-28T18:10:00.015+02:00

Tähetark Igor Mang on järjekordselt avaldanud oma ennustused 14. veebruaril 2010 kell 4.51 algavaks tiigriaastaks. Täheteadlase arvates võib algavat aastat iseloomustada eelkõige tiigri enesega. Tegemist on salapärase loomaga, nagu seda on kõik kaslased. Ta ei paista silma, liigub kusagil kõrkjates, on harva nähtav ja vaikne, kuid ohtlik oma ootamatuse tõttu. Hüppeid teeb ta järsku. Tiiger armastab samamoodi puhtust nagu teised kaslased, ei söö raibet ega sisikonda. Räägitakse, et ta oskavat liha pesta. Inimest ta naljalt ei ründa, aga pidavat kaua jälitama, tundma õppima. Vaat niisugune tuleb ka tema aasta: vaikne, vaikne... ja siis järsku mingi õuduslugu. Kõik löövad käsi kokku ja imestavad. Kui tiigril ei õnnestu esimesel korral saaki tabada, kõnnib ta minema ja ootab uut võimalust. Nii et kui üks ehmatus toimus, siis mõnda aega võib rahulikult elada. Allpool on toodud mõningad nopped teadlase ennustustest 2010 a. seiklusspordihooaja kohta, täieliku ennustusega saab tutvuda siin.

Talv 2010

Winter Xdreami ei võida paksus lumes joosta armastavad orienteerumiskoondise poisid, vaid hoopis suuskadel liikuv võistkond. Ajakirjanike ja orienteerumiskoondise kauaaegsete poolehoidjate survel esitab orienteerumisjooksu koondise treener Vallo Vaher orienteerumisliidu juhatusele tagasiastumispalve, mis ka rahuldatakse. Uueks orienteerimisjooksu koondise treeneriks saab vahepeal Eesti suusahüppajaid juhendanud Martin Höllwarth Austriast.

01.veebruaril 2010 kell 12 antakse stardipauk 2010. aasta Xdreami registreerimisele. B-raja nobedate näppude vooru võidab Sandra MyFitness Teamist. Osalejate huvi A-raja ja C-raja vastu on niivõrd kasin, et korraldajad pakuvad neljal etapil osalemise võimalust kolme etapi hinnaga. Masu tõttu väheneb sponsorrahade laekumine ning seetõttu võetakse kasutusele korduvkasutatavad käepaelad. Nimelt avastavad Liblik & Co, et juba katki lõigatud käepaelu on võimalik edukalt parandada, kui need ajalehe vahele asetada ning kuuma triikrauaga triikida.

Kevad 2010

Vaatamata supersoodustustele ja sponsornänni jagamisele on osavõtjate kuvi Xdreami A-raja vastu leige. Korraldajad palkavad endale appi stiilse kolmiku koosseisus Maare, Kaja ja Marge, pakkudes neile terveks hooajaks tasuta A-raja osavõttu. Niimoodi loodetakse starti meelitada silmist testosterooni purskavaid meesseiklejaid, kel vähemalt stardikoridoris õnnestub nn. A-raja inglitega ühel joonel olla.

Läti ühe populaarseima seiklusspordivõistluse Mona-X korraldajad on ülimalt imestunud, kui Eestist laekub mõnepäevase vahega kahe ühesuguse nimega võistkonna registreerimisankeet. Asja teeb veelgi huvitavamaks fakt, et ka naisterahva nimi on mõlemas võistkonnas ühesugune. Et hulludel eestlastel kuidagigi vahet teha, otsustavad korraldajad ühe võistkonna nö. ära lätistada, lisades kõikidele nimedele s-tähe lõppu. Nii saabki hiljem registreerunud võistkonnast Salomons Teams Estonias ja naisterahvast Viivis-Annes Sootss.

Mountain Laghome (või siiski Loghome :) täispikk 48h seiklusspordivõistlus osutub ülimalt populaarseks. Esmakordselt Eestis kasutavad korraldajad võiskondade moodustamisel rahvusvaheliselt ja ka Lätis tavaks olevat reeglit, kus 4-liikmelises võistkonnas peab lisaks kolmele inimesele kohustuslikus korras olema kindlasti ka üks naine.

Oma debüüdi mitmepäevasel seiklusspordivõistlusel teeb Salomoni Teami asendusvõistlejana Kiirrongi Alari. Põhjaliku ettevalmistumise poolest tuntud seiklusspordilegend ei jäta midagi juhuse hooleks ning otsustab lisaks lihastele treenida ka vaimset poolt. Selleks kasutab ta Uus-Meremaalt alguse saanud treeningmeetodit, mis sisuliselt tähendab tervet ööd üleval olemist. Et simulatsioon sarnaneks maksimaalselt seiklusspordivõistlusega, vaatab ta viis korda järjest mängufilmi „Täna öösel me ei maga.“ Uus treeningmeetod leiab Eestis kohe hulganisti poolehoidjaid ning suve lõpus kogunevad Arulasse tõelised seiklusspordiprofid, et kaks ööd järjest vaadata Läti mammutseriaali „Pikk tee düünides.“

Suvi 2010

XT Seikluse korraldusmeeskond teeb 1. etapil Kõrvemaal imet, leides tervenisti kolm uut punktikohta, kus varasemate võistluste/seikluste/rogainide ajal pole KP-d asunud. Et osalejate arvu suurendada, lisatakse võistluskavva ka B-rada. Oodatult saab maksimaalne B-raja võistlusele lubatavate võistkondade arv täis esimese kahe registreerimistunni jooksul.

Juulis kasvab hüppeliselt Kärdla ainukese jahikaupasid müüva AS-i Hiiumaa Mereagentuur kaupluse „Kaupmees“ käive, eriti on nõutud jahipüssid ja laskemoon, sest lähenemas on iga-aastane eramaaomanike õudusunenägu – öine Xdream.

Tauno Piirikivi tuleb M50 klassis Eesti meistriks orienteerumissprindis, peale mida tõuseb tema honorar seiklusspordivõistlustel suurusjärguni 0,5 miljonit krooni per etapp. Ajakirjandus tõstab seakisa, sest selgub, et Eestis on lisaks parlamentääridele veel üks priviligeeritute seltskond, kelle sissetulekud vaatamata masule aina kasvavad – seiklussportlased.

Sügis 2010

Septembri alguses saab kolmandat korda isaks Soosambla Suusaklubi kauaaegne kapten Heigo Põld. Sankt-Peterburi sünnitushaiglas nr. 34 ilmavalgust nägevale poisipõnnile pannakse nimeks Vladimir.

Xdreami hooaja lõpetamisel pakuvad korraldajad osalejatele seninägematut elamust. Lisaks juba eelmisest korrast tuntud stereoefektile, mille tõttu polnud võimalik räägitust aru saada, tuleb juurde ka ainulaadne visuaalne efekt, mille tulemusena pole midagi näha. Selle saavutamiseks tellitakse VKG keemiatehasest tünnitäis metanooli.

Vaatamata oma Portugalis antud lubadusele ketsid varna riputada asub Minn Hispaanias Castilla linnakeses ISC/Mountain Loghome võistkonnas ARWC 2010 starti, sest allajäämine Portugalis varvarapikkpatside võistkonnale Arena-Tahko/Pampilhosa da Serra ei anna Eesti seiklusspordi Grand Old Manile kuidagi rahu. Seekord saab OÜ-de Ilvese Sprdirõivaste Kompanii ja Mägi Palkmaja ühisvõistkond oma tahtmise, sest Vene kaunitarid peavad ühe võistkonnaliikme haigestumise tõttu võtma võistkonda varuMEHE, kes ennast kohe esimeses cut-offis silmini täis joob ning edasisest võistlemisest keeldub. Minn ei saa ka peale Hispaaniat ketse varna riputada, sest sotid Lundhagsi tiimiga vajavad ikkagi klattimist.

Detsembri alguses vabaneb Tampere kinnipidamiskohast tapmiskatse eest karistust kandev eluaegne seikleja ja spordimees Matti Nykänen, kes tähistab vanglast vabanemist paari viina, hulga õlle ja isetehtud Soome pussnoaga. Elämä on laiffi !

Ilusat kahetuhandekümnendat tiigriaastat kõigile !

Kdream

2009-10-19T15:17:00.017+03:00

"Probleem on, et inimesed ei vali jalgadega!“
Meelis Atonen, kommenteerides tulevaste pensionäride käitumist pensionifondide valikul.

Sel pühapäeval selgus, et Eestis on vähemalt 285 inimest, kes ennast K-kohukestest ja madalamatest küttearvetest hullutada ei lase ning oma jalgadega valiku Kõrvemaal toimuva 4-tunnise Bike Xdreami kasuks tegid. Oma panuse iksdreamliku õhkkonna loomisesse andis ka ilmataat, lastes stardihetkel võistlejatele laia lund krae vahele. Ette rutates võib öelda, et ilma poriste teedeta oleks esimene Bike Xdream kujunenud suhtkoht igavaks, sest keskmisest aktiivsemale põhjaeestlasele on Kõrvemaal raske midagi uut pakkuda. Olid vaid mõned üksikud punktikohad, mida ma ei ole siis kas suusa-, kepikõnni- rebaserogaini- või mõne muu spordiürituse raames juba külastanud. Kaardi lõunaosa porised teed (kes Elionil ja rattamaratonidel käivad, teavad, et need on suvel isegi suht kuivaga kehvasti sõidetavad) andsid rajaplaneerimisse lisafaktori, millega pidi arvestama, sest tänu kehvale läbitavusele ei suutnud ka esikoha tiim kõike punkte läbida, seega pidi tegema valikuid. 15 min kaardivaatamise aega kulus kiiresti, esimesena otsustasime, et alustame põhjast, kuna seal on teed paremini sõidetavad ning seejärel suundume lõunasse, kus siis vastavalt olukorrale punkte läbime. Soodla jõe jalakäijate silda katsusime vältida, sest ujumise soovi polnud kellegil. Esialgu tegime variandi 48-45-44-42-39-34-31-32-33-35-36-38-41-37-40-43-46-47-51-50-54-55-60-59-57-56-58-52-F, jättes 49 varuks ja 53 kohe välja. Kohe esimestel tõusudel sai selgeks, et Raivo ja viimasel hetkel end Eesti veteranide MM-i koondisesse pigistanud Heigot asendav Urmas on hoopis teisest masinaklassist, kui mina. Soojendus jäi lühikeseks, kohe esimestel tõusudel sõitsin jalad kangeks ning siis kulus päris mitu kilomeetrit, kuni jälle hingamise rütmi sain. KP-s 45 avastasin, et millegipärast ei püsi rattaking kuidagi pedaali küljes, seisma jäädes selgus, et rattakinga klots on lahti tulnud. Õnneks on ketiparanduse komplekt mul alati kaasas, kuuskandiga sai Raivo mul klotsi ilusti paika tagasi, kuid sinna kulus oma 2-3 minutit. Suure sahmimisega ununes kaardi vaatamine sootuks ning punktist väljusime koos rahvamassiga hoopis vales suunas. Kokku läks see jama maksma oma 10 min, sest võidukas oleks olnud rattad maratoniraja äärde jätta ning punkt joostes ära võtta. Edasi liikusime üsna rahulikus tempos, nautides Paukjärve ja Jussi järvede vahele jäävat imekaunist sügisest maastikku. Jussi järvede vahel looklev matkarada oli minu jaoks raske, erinevalt Raivost ja Urmasest tundsin ma ratast käekõrval lükates end palju turvalisemalt. KP-s 43 keerasime kaarti ning saime kohe aru, et järelejäänud pooleteise tunniga me oma esialgset plaani läbida ei suuda. Esmalt kahisime KP-d 51, 54 ja 60, kuid kui Urmase ratta käiguvahetaja KP-s 58 porile lõplikult alistus, tuli loobuda ka KP-st 57 ja 52. Kodus raalis Viff välja, et KP-st 47 alates oleks tulnud läbida punktid 49-52-55-56-58-59-57 ja siis sirrdi asfaltit pidi koju. Üldiselt olid liivased metsateed vihma tõttu isegi paremini sõidetavad, kui porised ja poolpehmed kruusateed, seega oleks sel variandil tõesti jumet olnud, see teoreetiliselt võimalik 25 KP-d oleks kindlasti meie selle päeva lagi olnud, sest 26 punkti kogujad on juba puhtad A-raja võistkonnad ehk siis teise kaalukategooria mehed. Võistkonna põhieesmärgid said täidetud - Raivo sai aktiivselt puhata, meie Urmasega mõnusa pingutuse ning ega sel 10. kohalgi väga viga pole. Eespool Areali ikkagi !! Eesoleval nädalavahetusel on plaanis Tartu kandis hooajale punkt panna, et saaks hakata aastaks 2010 plaane tegema. Kuna riik peatas pensionisamba maksed, tuleb nüüd endal selle võrra rohkem pingutada, seega mingeid pikki plaane ette teha ei julge, murelikuks teeb ka lõhe põhikonkurentide Areal Team Mehed Veteranid võistkonnas, kus pool võistkonnast tahab minna A-rajale, pool tahaks jääda B-rajale ja kolmas pool pole veel otsustanud, mida järgmise hooajaga teha. Kuid kui korraldajad võimaldavad Winter Xdreami ka suuskadel läbida, siis on Soosambla Suusaklubi ikka stardis.

Oandu rogain

2009-09-22T15:00:00.019+03:00

Viimastel aastatel on paljudel seiklussportlastel saanud tavaks osaleda TAOK rogainil, et testida oma vormi ja jooksujalanõusid enne hooaja tippvõistlust - ekstreemsportlikku seiklusrogaini "Libahundi jälg". Ka sel korral oli stardis üle 900 seikleja, kes 9.30 vastavalt oma ideoloogilistele vaadetele alustasid teekonda kas ida või lääne suunas, et 8 tunni jooksul koguda maksimaalne arv punkte. Kuna eelmise aasta rogaini jäi Soosambla SK-le meenutama vihane lõpuspurt kellaga viimasel 3 kilomeetril, siis sel aastal sai planeering tehtud just selle mõttega, et lõpus saaks vajadusel planeeritust lühemale variandile suunduda. Seega alustasime meiegi koos teiste läänemeelsete rogainijatega oma võistlust KP-st 25, jätkates jooksu Lamba-Ada kõrtsu ja Vergi sadama kaudu kaardi loodenurga suunas. KP-s 34 tekkis pisukene rong, kuhu kuulusid peale meie veel Peraküla nais- ja meeskond ning Kapekad. Tempo oli just parasjagu selline, et maha ei kippunud jääma, kuid ega ka palju kiiremini poleks tahtnud joosta. Umbes kahe tunniga jõudsime esimesse joogipunkti, kus lasime konkurentidel omasoodu minna ja täiendasime rahulikult oma veevarusid. Randy ja Minni tempo ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte minu treenitusega rogainijale. Tegin ka võistkonna kaptenile sellesisulise avalduse, mille peale tuli peale pisikest mõttepausi: "Pole see Minn midagi nii kõva. Ta lihtsalt kestab kaua." Nonoh, mis siis veel juhtuma hakkab, kui Minn ükskord kõvaks saab :) Etapp 52 - 51 tuli raskelt, kuna parempoolset sihti, mida mööda me tahtsime kulgeda, ei õnnestunud loodusest üles leida, mistõttu tuli läbi risuse soo vangerdada tagasi vasakule. Teele jõudes kohtasime Tarvot ja Piiat ning jäime hetkeks juttu lobisema. Pärast pausi jälle jooksma hakates tundsin hüppeliigestes teravat valu, mis enam järgi ei andnuki. Alguses oli üsna ebameeldiv, sest jalad tegid valu ka käies, jooksmisest rääkimata, kuid pikapeale harjus valuga ära. Alates KP-st 41 kuni finišini läbisime raja käies, vahepealsed üksikud sörkimised välja arvatud. KP-s 45 kohtasime Heitit ning Margust, viskasime korraks muru peale pikali ning lobisesime ilmast jms. Minu kurvastuseks ei läinud jalad peale puhkepausi paremaks, ka edaspidi oli peale igat peatust üha raskem jälle uuesti käima saada. Edasi otsustasime minna võistluskeskusesse, et uurida, kuidas lastel rogain on läinud ja mis edasised plaanid on, kui selgus, et lapsed on juba koduteel. Peale mõningat arutelu jätkasime rogainimist, eesmärgiga kindlasti Altja neemel ära käia. Edasise marsruudi tegime arvestusega, et läbime 6 km/tunnis, nii jäi lõppu veel pool tundi varuks, esialgne plaan õnnestus pea sekunditäpsusega ellu viia. KP-s 49 kohtasime uuesti Randyt ja Minni, kes Randy põlvevalu tõttu olid sisuliselt võistluse katkestanud. Toetasime neid paar etappi ning jätkasime rahulikult käies koduteed. Altja kõrtsist möödumine oli selle võistluse üks raskemaid hetki, sest vaid paar sammu vasakule, 30 krooni letti ning juba silitabki jahe humalajook hellalt su söögitoru ... Meenus Viitna rogain, mida me toona Tõnni ja Karuga tõukekatega läbisime ning kus sai Viitna kõrtsi trepil istudes õllega janu kustutatud. Kokkuvõttes saime 7 tunni 30 minuti ja 49 sekundiga 96 punkti, mis andis seekord 57. koha. Meie maksimum oleks tol päeval olnud 112 punkti, kuid selleks oleks pidanud kohe alguses tegema plaani 8 tundi täis rabada ning ilmselt oleks ma pidanud oma puutumatud varud kasutusele võtma. Kuid tore mälestus on igal juhul rohkem väärt kui 16 punkti lõpuprotokollis.
PS! KP läbimise statistika järgi pani Hans Erik seekordsel rogainil finiši KP kinni. Õnnitleme !

Lõpp hea, kõik hea !

2009-09-15T10:36:00.010+03:00

Xdreami viimase Tabasalu etapi hommik algas minu jaoks ebaharilikult, sest kui tavaliselt kulgeb stardieelne aeg kellaga võisteldas, et õigeks ajaks starti jõuda, siis nüüd istusin 8.30 täies varustuses asjad pakitud köögilaua taga ja tegin aega parajaks. Sellist asja pole varem olnud, et kodust stardipaika sõitmiseks kulub napp 5 min. Tabasalu kant pole seiklusspordiks just kõige sobilikum paik, tihe asustatus ja suure liiklusega maanteed seavad korraldajatele omad piirangud, kuid võistlus on võistlus ning B-rajal ei omagi maastik nii suurt tähtsust, sest oma võlu annab seiklusele tihe konkurents ja adrenaliinitaltsutamine. Jalgsietapi esimene punkt andis aimu Xdreami tulevikutrendidest, enam ei piisa võiduks sellest, et jaksad kiiresti joosta ja tunned planeete, nüüd peab ka arvuti kaasas olema, kui tahad rada määrustepäraselt läbida. Idee oli hea, kuid asja oleks teinud huvitavamaks see, kui esimesed punktid oleks olnud hajutusega ning esimene etapp ise oleks olnud oluliselt lühem. Me olime esimesed, kes otsustasid teise punkti kallast mööda joosta, suurt edu sellest ei tulnud, kuid oma efekt on ka jõuvarude säästmisel. Tagasi võistluskeskusesse otsustasime joosta paremalt, kuna kartsime, et kivisel kaldaäärel ei saa korralikult joosta, kuid see oli umbes minutine viga. Jooksuetapi lõpetasime väga heal 12. kohal, kaotust parimatele ca 4 min. Edasi tuli rattaga liikuda kanuuetappi, võttes vahepeal paar rattapunkti. 6. kp-sse lähenesime vasakult kaduvat rada pidi, mis polekski väga suur viga olnud, kui me poleks enne punkti metsa all jänesehaake teinud. Tibakene üllatas suur loha, mis vahetult enne kontrollpunkti vasakult majade juurest meie rajale sisse jooksis, sest sealt sai punkti tulla ainult läbi keeluala. Aga ega me kaasvõistlejaid ei süüdista, see on pigem korraldajate probleem, et planeerida rada niimoodi, et võistlejatel ei tekiks ohtu keelualale sattuda. 8. kp-st algas rattaralli, mille ülesandeks oli võistlejad juhtida kanuuetapi algusesse. Ilmselt oli selle ja ka järgmiste rattarallide eesmärk Tabasalu etapil juhtida võistlejad eemale suurte liiklustihedustega teedest, kuid kahjuks toimus sama, mis eelmisel etapil Türil, kus rangelt rattaralli legendi pidi sõitnud võistkonnad kaotasid loomingulisust üles näidanud võistkondadele. Igal juhul sõitsime meie kanuuetapi algusesse paremalt poolt järve, arutledes omavahel, kas kanuuetapi keeluala kehtib ka rattaetapil või mitte. Kanuuse laekusime 12.-na, liidritest maas juba 7 minutit. Kanuuetapi tegime meie kohta perfektselt, kindlasti selle aasta parim sooritus, etapi 5. aeg tõstis meid paugupealt medalikonkurentsi. Edasi järgnes rattaralli, kus me isegi ei üritanud enam legendi jälgida, vaid hakkasime kohe mööda Paldiski maanteed Harku karjääri poole sõitma, kus rattakaardil jooksuülesande stardipaik oli. Poolel etapil laekusid meile tagant sisse võistkonnad kohtadel 3.-5., kes püüdlikult roostikus rattarallit lahendasid ning võistlus läks korraga väga huvitavaks. Kuna rattaralli legendi järg oli kõigil käest ära läinud, liikusime kambas lihtsalt kõige kõrgema tipu poole, mis ümbruskonnas paistis, sest legendi järgi pidi punkt asuma tipus. Mäe jalamile jõudes nägime üleval meeskodanikku X oma lapsega seismas ja ümbruskonda vaatamas. Edasi järgnes dialoog, mille proovin võimalikult täpselt üles kirjutada:
Seiklussportlased: "Kas üleval punkt on ?"
Kodanik X: "Ei ole."
Seiklussportlased: "Aga kas kusagil ümbruskonnas punkti näha ei ole ?"
Kodanik X: "Mismoodi see punkt välja näeb ?"
Seiklussportlased: "Puna-valge tähis."
Kodanik X vaatab ringi: "Ei ole midagi näha."
Möödub 15 sekundit.
Kodanik X: "Aga siin minu juures on mingi oranž tähis."
Seiklussportlased: "Kus sinu juures ?"
Kodanik X: "Siin üleval." Koab korraks ära ja täpsustab: " Number 51."
Krrt, selle peale ei tulegi, et kohtad võistlusmaastikul inimest, kes ei tea mismoodi punkt välja näeb. Igatahes kulus meil selle dialoogi pidamisega nii kaua aega, et mäest alla tulles oli jalamile jõudnud ca 25 võistlejast koosnev kamp, kes tänu meile kp koheselt üles leidsid. Järgmisel etapil asendus laktaat lihastes adrenaliiniga, mille tulemusel läbisime etapi 14.-15. kp 9 minutit kauem, kui seda kulus parimal võistkonnal. Sellega sai Tabasalu etapp meie jaoks sisuliselt läbi, sest kui pikal rajal oleks 9 min viga täiesti parandatav, siis sprindis sisuliselt enne lõppu enam imet ei tee. Aga võib-olla oligi nii parem, sest lõpus selgus, et kellegil meist jäi ka jooksuetapi viimane kp märkimata ning seetõttu lisati ajale veel 15 min trahvi. See oleks valus olnud, kui oleks esikolmikus lõpetanud ja siis trahvi saad, nüüd aga polnud enam mingit vahet. Hooaja kokkuvõtteks siis see aasta 11. koht, napilt 5 punkti maas Naljahammasratasest ja 15 punkti eespool Koduakent. Kuna suurima taandarengu teinud võistkonnale eriauhinda ei olnud, siis polnud hooaja lõpetamisel meil poodiumile asja, mille kompenseerisime aktiivse osalemisega baarileti äärses võistluses. Kõik oli tore kuni hetkeni, mil grupp suusaentusiaste hakkas organiseerima reisi König Ludwig Lauf suusamaratonile. Vaatasin, et ühed džinn-toonikud veel ning hakataksegi juba bussi tellima. Vabandasin, et pean minema garderoobist järgi vaatama, kas pidamismäärded said ikka kaasa, võtsin lähima takso ja juba 20 min pärast olin turvaliselt koduste linade vahel. Lõpp hea, kõik hea !
PS! Pildid on pärit Fotoluksi lehelt.

Koduaken

2009-09-03T13:08:00.010+03:00

Kui keegi asetaks mulle revolvri meelekohale ja käsiks ennustada Xdreami sarja viimase etapi B-raja võitjavõistkonda, ei kõhkleks ma hetkegi, et selleks on Koduaken. Kuigi mõnda diletanti võib heidutada võistkonna senine parim tulemus, milleks on 9. koht esimeselt etapilt Ardus, teavad spetsialistid Koduakna favoriitide hulka arvamise põhjust - Tauts. Peale üliedukat debüüti seiklusspordis käesoleva aasta Sikukal oli selge, et sellisel talendil ei lasta kaua lihtsalt kodus põlve kõigutada, helistajaid ja muidu kiibitsejaid oli üle tosina, kuid multispordi supernoova napsas oma ridadesse Koduakna võistkond. Erinevalt konkurentidest ei hakanud Koduakna omad parimas eas meest lollitama mingite lubadustega toredast kollektiivist, perspektiividest või lähme-teeme-nii-et-oleks-mõnus jutuga, vaid ladusid raha vaikides lauale. Kakssada tuhhi ehk poole rohkem, kui Areal eelmise aasta viimasel etapil Ottessoni eest välja käis. Ei ole mõtet kuulata kadetsejate vingumist, et Tauts on ülemakstud või et Koduakna mehed on lolliks läinud ja ei oska rahaga midagi peale hakata, kõik kes on näinud Tautsi kanuud tüürimas või kividega pudeleid loopimas, teavad, et iga Koduakna poolt kulutatud kroon teenib topelt tagasi. Harku mets isiklikult võib tunnistada, et seiklusspordi Usain Bolt ennast intervalltreeningutel tagasi ei hoia. Soosambla Suusaklubil ei jää midagi üle, kui tuleb minna seni veel puutumatute varude kallale, nimelt proovime viimasel etapil hakkama saada ilma jalanõude vahetamiseta. Võistluste toimumise koht annab lootust, et enamik rajast kulgeb suhteliselt tasasel maastikul, nii et suuremat kaotust rattakingadest loobumine ilmselt ei tekita. Osavõistluse juhend lubab ebatavalist maastikku ja ohtlikke elamusi, mille peale mulle kohe meenus noor rajameister Tõnis Erm, kes Eesti MV orienteerumisjooksu sprindirajal Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis võistlejaid sellega üllatas, et ühe KP meres oleva kivi juurde pani. Tookord tekitas see paraja furgooni, sest ka pealtvaatajad said jälgida, kuidas Marek Nõmm ja Kirti Rebane pardi kombel vees plärtsutades KP-d märkisid. Vanale koerale uusi trikke enam ei õpeta, seega on mul kuri kahtlus, et ka Tabasalus saavad jalad märjaks. Ainuke lohutus on see, et vesi meres on veel suviselt soe :)

Sikukas

2009-08-18T14:51:00.022+03:00

Alar Siku matkaseiklus on konkurentsitult parim seiklusspordivõistlus Eestis. Kõik saab alguse juba nimest. Nime Alar Sikk seostab ilmselt enamik eestlasi mehega, kes meist kõige lähemal päikesele on olnud, seega peavad paljud Alar Siku matkaseiklust mingiks hardcore alpinismivõistluseks ega julge kohalegi tulla. Aga Alar Sikuga on antud üritusel sama palju pistmist, kui Jüri Ööl Jüriööjooksuga, tegemist on lihtsalt Haanja meeste peenikese huumoriga. Kuna ürituse peakorraldaja Ivar Tupp on üks neist meestest, kes koos Jüri Voodlaga ja Allar Tõnissaarega Elioni rattasarjale nime välja mõtles, siis võib vaid tõdeda, et nimede peale mehel nutti on. Nii et kui Ivar peaks kunagi jooksuvõistluse korraldamise juurde sattuma, saaks sellestki võistlusest Haile Gebrselassie Jooksupäev või midagi sarnast. Staažikamad Sikukal osalejad teavad rääkida, et kunagi võistluse algusaastatel olla Alar Sikk isiklikult kaema tulnud, et mis seiklust seal mehed ka korraldavad. Kuulnud, et võistlus käib metsas punktide otsimise nimel, oli mägedevallutaja ainuke küsimus: "Kas sinna punktidesse on õlled peidetud?" Eitavat vastust kuuldes kehitas mees imestunult õlgu ja sõitis koju ära, saamatagi aru, et mis selle punktide otsimise mõte õieti on. Kuid suuresti tänu sellele alpinismikiiksule on laiad iksdriimijate ja rogainijate massid selle ürituse oma kalendris maha kriipsutanud, mis teeb Alar Siku matkaseiklusest ehk rahvakeeli Sikukast kõige sõbralikuma ja stressivabama seiklusspordivõistluse üldse. Puudub 30 lk pikkune juhend, puuduvad trahvid SI randmepaela purunemise eest ning enamus reegleid loetakse stardis ette, et kõik ühtemoodi asjast aru saaksid. Soosambla Suusaklubi sel aastal stardis küll ei olnud, kuna andsime oma panuse sõsarklubi OK Myracaru ambitsioonikasse plaani Sikukal laud puhtaks lüüa. Stardis selgus, et meie trump - lehmad ja kitsed - tuleb sel aastal ära unustada, kogu kavalus peitub treppides. Nii antigi enne stardipauku teada, et lisaks orienteerumisele tuleb aktiivselt tegeleda puidust treppide trepiastmete loendamisega, trepiastmeks loeti kõik puidust detailid, mis asetsevad eelmisest vähemalt 2 cm kõrgemal :) Selleaastase Sikuka rajameister Sixten Sild tõestas taas kord, mis eristab proffi amatöörist - proff nimelt teeb ka kahekümnele võistkonnale korraliku raja. Võistlus algas rattaetapiga, valikorienteerumises oli sisuliselt valida kaks varianti, kas päri- või vastupäeva. Tagantjärele tarkusena selgus, et päripäeva minejatel oli võtmeetapiks kujunenud 39KP-36KP kerge eelis. Rahvas hajus juba tänu esimeses rattapunktis 34 KP olnud välkorienteerumise lisaülesandele päris ruttu laiali, edasi rabelesime me koos Heigo ja Veiksiga selle nimel, et Myracarude esindusvõistkonnast koosseisus Tauts, Mart ja Tõnn lootusetult mitte maha jääda. Tempo, mida seiklusspordi debütant Tauts rattal arendas, osutus ülejõukäivaks isegi ISC staaridele, ülejäänutest rääkimata. Teise lisaülesandena tuli 38 KP-s üles leida ühe ümbruskonnas asetseva maja fassadile kantud aastaarvu number, millega me ka ilma suuremate komplikatsioonideta hakkama saime. Edasi järgnes võtmeetapp 38-36, mida ükski esimese otsa võistkond sel päeval läbi ei hammustanud. Isegi Rõuge kaudu ring oleks otseminekust kiiremaks osutunud, sest kaduv rada kadus maastikul vahepeal tõesti ära ning esimeste minejatena pidime seal ka nõgesepoisse kahte lehte lükkama. Samas saime me selle etapi isegi edukalt läbitud, sest viimasesse lisaülesandesse saabusime päripäeva minejatest esimestena. Viimase ülesandena pidi olema kas osav või õnnelik ning kividega pihta saama 15 m kaugusel olevatele plastpudelitele. Noh meil õnnestus mõnda aega mängida õnnetut kobakäppa, kuni vana Rõuge pastori Hollmanni kuri needus meie kohalt hajus ja pudelid kui nõiaväel pikali lendasid. Myracarude esindusvõistkond oli selleks ajaks juba vahefiniši poole teel ning rattaetapi lõpetasidki nad de facto kõige esimesena, enne meid, ISC-d ja Myracarude spetsotrjadi. Edasi järgnes kanuuetapp, mida vürtsitasid üleminekud ühest järvest teise. Kaussjärves läbi kaldaäärse taimestiku vette vajudes võttis korra südame alt kõhedaks, sest allpool on teadaolevalt 25 m vaba vett. Mitte et ma ujuda ei oskaks, aga kole järsku läks sügavaks :) Kanuuetapil eraldusid terad sõkaldest ning ISC ja Myracaru spetsotrjad jätkasid omavahelist võistlust esikoha peale, meil jätkus kompromissitu heitlus esindusvõistkonnaga. Jooksuetapil katsusime liigelda võimalikult optimaalselt, sest jõudu polnud enam kellegil üle, mõned korrad kasutasime üks-jalg-siin-teine-seal taktikat, mis küll suuremat edu ei toonud, kuid aitas konkurentsis püsida. KP 55 tähendas minu jaoks meeldivat värskendust Kahrila järves, mulle meeldib enne lõppu riiete ja jalanõudega ujuda, saab finišiks kõik ilusti puhtaks. Tagasi kanuudesse saime juba mööda jooksuetapist tuttavaid radu pidi, viimasel kanuuetapil lasime me teistel konkurentidel vabalt minna ning keskendusime Tautsi-Tõnni-Mardi alistamisele. Vahe jäi lõpuks napilt üle minuti, sest me suutsime veel ühe trepiastme vahele jätta ja 3 trahviminutit oma ajale juurde saada, kuid see ebaoluline asi meie võidurõõmu ei vähendanud. Õhtusel koosolekul sai vastu võetud otsus pikendada Ivar Tupele väljastatud Sikuka korraldamise litsentsi veel viieks aastaks ning pandi paika ambitsioonikas plaan osaleda järgmisel aastal lausa kuue võistkonnaga !
Tulemused olid järgmised:
1. OK Myracaru V Heiti, Jaak, Raul 3.55.08
2. OK Myracaru III Raivo, Heigo, Veiks 4.18.32
3. OK Myracaru I Tauts, Mart, Tõnn 4.20.56
4. OK Myracaru II Edit, Viivi, Tanel 4.39.35
5. OK Myracaru IVapiloom Maret, Erika, Karu 5.45.55
Auhinnalaua juurde kutsuti V võistkond meeste 2. koha eest, II võistkond segade 1. koha eest ja Vapilooma võistkond kõige pikema aja eest.

Mäestikulaager

2009-08-13T13:55:00.035+03:00

Juba mitmendat aastat on tugevamatel seiklussporditiimidel tavaks käia enne sprindietappi mäestikulaagris oma kopse ja reielihaseid turgutamas. Kuna Soosambla Suusaklubi tulemused pole sel aastal just kiita olnud, lülitasime mäestikulaagri masule vaatamata oma treeningplaanidesse, et viimaseks ja otsustavaks etapiks maksimaalselt valmis olla. Pingeline eelarve ei võimaldanud planeerida kaugeid Keenia või Venetsueela laagreid, seetõttu valisime laagerdamise paigaks lähedalasuva Šveitsi, mis odava šveitsi frangi, korrapärase teedevõrgu ja loomulikult Alpide tõttu osutus kõige optimaalsemaks mäestikulaagri läbiviimise kohaks. Plaanis nagu ikka hulganisti intervalltreeninguid, samuti planeerisime osavõttu kohalikust orienteerumisvõistlusest Šveitsi-O-Nädal, et saada kätte vajalikud kaarditreeningtunnid. Zürichi lennujaam ei erine teistest Šveitsi suurtemate linnade lennujaamadest karvavõrdki, kohe peale pagasi kättesaamist tuleb läbida terve taksojuhtide armee, kes lausega "Wünschen Sie ein Taxi?" üritavad turiste oma lagunevasse autoromusse meelitada, et ta need siis eurode eest topelttariifiga soovitud sihtpunkti sõidutada. Kuigi Šveitsis on päris oma raha, šveitsi frank, tasub kohapeale kaasa võtta eurosid ja dollareid, soovitavalt väiksemaid kupüüre. Kuna šveitsi frank devalveerub euro ja dollari suhtes tundidega, mitte päevadega, tasuks kohapealsesse valuutasse vahetada ainult ühe-kahe päeva jooksul kulutatav raha. Rahavahetuspunkte on seal igal sammul ning piisab vaid rahavahetuspunkti kursside tabloo ees natsi pikemalt peatuda, kui sinu juurde astub paar vöökottidega varustatud kohalikku, kes tablool olevast kursist soodsamat vahetuskurssi pakuvad. Lisaks erinevatele valuutadele kauplevad vennad ka kulla ja Šveitsi riigilaenu obligatsioonidega. Kohalik raha kehtib pea kõikjal, kuigi igal sammul üritatakse turistidelt eurosid või dollareid välja meelitada. Poed on põhitoiduainetega suhteliselt hästi varustatud, kuigi eksootilisemaid asju nagu näiteks müsli või määrdejuust saab osta ainult valuutapoodidest. Šveitsi trumbiks on loomulikult mäed. Neid jagub seal üle kogu maa, treeninguteks on valida erinevaid matkaradu pea igal kõrgusel. Enamuse treeningutest viisime me läbi 1200 - 1800 m vahel, mis anaeroobse võimekuse tõstmiseks on kõige optimaalsem kõrgus, aga tuli ette ka 3000 m kõrgusel tehtud laktaadiarendustreeninguid. Lisaks treeningutele osalesime Šveitsi ainsal mitmepäevasel orienteerumisvõistlusel, mida rahapuudusel korraldatakse ainult iga kolme aasta tagant. Seekordne võistlus oli pühendatud suhetele Venemaaga ning toimus kohtades, mida kuulus Vene väejuht Aleksandr Vassiljevitš Suvorov oma kuulsat Alpiretke sooritades väisas. Võistluste 5. päev toimus kohas nimega Gibel, mis ongi oma nime saanud lahingust, kus võitmatuks peetud generalissimus Suvorov Wilhelm Telli poolt juhitud Šveitsi armeelt hävitavalt lüüa sai. Pole ka ime, sest selle kohaga on jumal vaeseid šveitslasi põhjendamatult karistanud. Korrapäratult üksteise peal asetsevad samblased kivilahmakad ja jube kuusevõsa ei võimalda ainult mitte joosta, vaid sunnivad orienteerujat võitlema iga läbitud sentimeetri eest. Ei mäletagi sellist olukorda, kus metsas käies jalg korraga kuni puusani kivide vahele ära kaob. Kuid erinevalt Aleksander Vassiljevitšist suutis Soosambla Suusaklubi anda kohalikele väärilise vastulöögi ning kuigi maaslamajat ei lööda, käis osa meist samal maastikul veel teist korda kätt proovimas. Kokku siis nädalaga 31 treeningtundi, sellest 22 tundi anaeroobses tsoonis, 6 tundi aeroobset treeningut ja 3 tundi ÜKE-t. Nädalavahetusel viivad kõik teed Rõugesse Ööbikuorru, kus peetakse maha järjekorne Alar Siku matkaseiklus. Sõbralik korraldus ja stressivaba õhkkond on sellest võistlusest teinud tõelise kultusürituse, millelt puudumist ei saa ükski tõsine seiklussportlane endale lubada. Just Alar Siku auhinnavõistlusel saavutas Soosambla Suusaklubi meeskond oma esimese suurema võidu, jäädes konkurentidele alla rattasõidus ja kanuutamises, kuid lüües platsi puhtaks lehmalugemises. Eks näis, mis maasikas seekord välja mõeldakse, kuid rahvakeeles Sikukas kutsutaval võistlusel peab arvestama, et võistlus ei saa läbi mitte finišis, vaid siis, kui lehmad ja sikud on kokku loetud.

Ta liigub siiski !

2009-07-28T13:09:00.028+03:00

"Võimalikud tõrked ja vähene keskendumisvõime. Närvilisus ja rahulolematus enese suhtes. Vältige ületöötamist, lubage endale midagi meeldivat." Just nii luges pühapäeva varahommikul reibas raadiohääl Kaaludele ette päeva horoskoopi. Hilja peremees, hilja - mõtlesin ma endamisi, sest esimesed kilomeetrid Tallinn - Tartu maanteest olid juba seljataga ning ees ootas järjekordne Xdreami etapp, seekord siis Elvas. Kui peale esimest etappi sai visatud nalja, et ega 11. kohast hullemini ikka minna ei saa, siis peale teise etappi 11. kohta hakkasid Soosambla suusabaasi kohale murepilved kogunema. Otseselt polnud ju lahti midagi, lihtsalt ebaõnn siin ja ebaõnn seal, kuid spordis on kahjuks selline reegel, et see ebaõnn kipub ikka nõrgemaid tabama. Tugevatel on alati kõik hästi. Ebaõnne alistamise retsept on lihtsamaist lihtsam - tuleb tugevaks saada. Seetõttu möödusid II ja III etapi vahelised neli nädalat eriti intensiivselt, selle lühikese perioodi sisse mahtusid kaks EMV tiitlit rattaspordis, kümneid tunde erialatreeningut ning kilomeetrite viisi intervalltreeningut. Elvas stardikanga all seistes võtsime üksteisel pidulikult käest kinni, panime silmad kinni ja sosistasime vaikselt "Katsuks seekord ilma suurtemate vigadeta teha." Stardipauk saatis kõik meeskonnaliikmed ise suunda, Raivo läks ratta vahetusala kaudu ringi, meie Heigoga asusime jõge ületama. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud kõik kolm võistlejat rahulikult silla kaudu ringi minema, sest otse minnes eriti joosta ei saanud, ropp nõges sundis võistlejaid hanereas liikuma ning jõe ületamine polnud ka kõige mõnusam. Kui mina teise punkti jõudsin, oli Raivo juba endal hääle kähedaks hüüdnud. Koos asusime Heigot hõikuma, kuid loobusime õige pea, sest kaasvõistlejad tulid ja läksid, aga Heigot polnud kusagil. Minutid kipuvad sellise ootamise käigus õige pikaks venima, sest kui Heigo lõpuks suures rongis kohale saabus, tundus mulle, et esimesed on jooksu juba lõpetanud. Teisest punktist lahkusime 52. kohal, kaotust esimestele üle 7 minuti. Edasi õnnestus jooksurada ilma märkimisväärste prohmakateta läbida, kanuuetapi algusesse saabusime 27. kohal, liidritest taga 6 minutit. Kanuusse minnes hakkasin ma tagataskust oma kaasavõetud markerit otsima, kuid läinud ta oli. Tegin kurva sõnumi võistkonnakaaslastele teatavaks, mille peale Raivo küsis Heigolt: "Kas sa võtsid selle markeri kaasa, mis seal jões ujus ?" Seal ta oli, minu peene otsaga veekindel marker :) Edasi saime markerit-mõla-kaarti jõeveest välja koukida lugematu arv kordi, sest nii roppu kanuutamist poleks ma enne Elvat ka kõige jubedamates unenägudes suutnud endale ette kujutada. Ülesande tegi veelgi keerulisemaks esmakordselt Xdreamil kasutusel olnud märkeorienteerumine. Piinlik küll, aga saime minu pärast 15 min trahvi, seda 2. KP-ga, kus ma omaarust nii kindlalt paigas olin, et ei hakanud järellugemise peale tähelepanu raiskama. Märkeorienteerumise kasutamine kanuuetapil on briljantne idee, see annab muidu vahel tuimaks kippuvale kahlamisel hoopis teise mõtte, kuid teostus oli kahjuks poolik. Trahv 15 min väikse eksimuse eest on liiast, vähemalt oleks see võinud ennem teada olla, oleks osanud topelt hoolikas olla, samuti ei tohiks seiklusspordi võistlusel olla olukorda, kus peale võistkondade finišeerimist hakatakse trahve lugema ja tegelikku järjestust Excelis kokku arvutama. Nelja kanuupunkti kohapeal kontrollimine oleks võtnud sama palju aega, kui planeetide kokkulugemine, kohapeal oleks läbitud trahviringid ning oleks võistlus olnud palju huvitavam. Aga ärgem kiirustagem, anname headele mõtetele aega areneda. Kanuuetapiga tõusime 12. kohta ning lahkusime rattaetapile pea veerand tundi peale liidreid 15. kohal. Rattaetapi esimese KP-ga kaotasime liidritele juurde tervelt 5 min. Enamuse sellest võib kirjutada riietumise ja jalanõude vahetamise arvele. Võib-olla oleme me vanamoelised ja liialt konservatiivsed, kuid oleme siiamaani üritanud ikka jooksuetapi läbida jooksujalanõuga ning rattaetapi rattakingaga, nagu seda tehti vanadel headel Toonus Cupi aegadel. Viimastel võistlustel on aga olnud pea alati olukord, kus ratta vahepeal on vaja ka joosta ning siis kulub vahetamistele ilmatuma hulk aega. Eelmise aasta Türi etapil testisime pedaale ning üsna edukalt, kuid sel aastal on jätkunud vahetamiste saaga. Vähemalt on tiimi manager endale probleemi teadvustanud ning koostöös psühholoog Mare Porgi ja tippkoolitaja Peep Vainuga katsume probleemile lahenduse leida. Rattaetapp ise oli päris huvitavate valikutega ning tänu õnnestunud teevalikutele ja värske Eesti meistri vedamisele tõusime Tõravere jooksuetapi alguseks 8. kohale. Jooksuetapile minnes hakkas päike Elva kohal õige palavalt kõrvetama, sest ees vilkuvad oranžid särgid ja õhus leviv kalli parfüümi lõhn andsid märku, et Areal Mehed Veteranid tiim on käeulatuses. Jah, nii uskumatu kui see ka ei tundu, olime me suutnud oma 5 minutilise kaotuse jooksuetapil kanuu ja rattaga tasa teha, isegi peale Raivo jalanõude vahtust võtsime me Tõravere jooksuetapi esimese KP juba enne Areali. Kuid konkurentide vähene jutt ja kindel samm andsid märku, et niisama lihtsalt veteranide arvestuses võitu käest ei anta. Planeetide lisaülesanne oli mõnus, kuigi teleskoobitorni silmates ootasin ma midagi palju põnevamat, näiteks oleks võinud võistlejatel lasta määrata tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri omavahelisi seoseid, aga siin nüüd siis oli vaja lihtsalt planeedid ritta panna. Kuna ka lisaülesande koostaja ise sai aru, et tema banaalne pähkel sinna akadeemilisse keskkonda ei sobi, üritas ta oma väheseid kosmilisi teadmisi huumoriprismaga varjutada, toppides planeetide nimekirja pea kogu oma sõnavara. Orienteerumises võib sarnast käitumist märgata algajatest teisi/neljapäevakute rajameistritel, kes planeerivad labase raja, aga üritavad seda siis teha "keerulisemaks" sellega, et peidavad KP tähise kuuse alla või augu põhja. Ah jaa, mõnus oli see lisaülesanne selle poolest, et niikaua kui Raivo 25 kg turjal viimast kuute ringi meie üheksast trahviringist marssis, saime me Heigoga rahulikult järgmisi rattaetappe lugeda :) Rattaetapile läksime juba 6. kohal ning kuna enamus etappe oli juba ette ära loetud, tuli keskenduda vaid rahulikule sooritusele. Pinget jätkus sel etapil kuni viimaste meetriteni, sest pisikeses mitte just eriti Vaikses järves kroolis koos meiega veel vähemalt 3-4 võistkonda, nende seas ka Areal, nii et tiimi koha säilitamiseks lõpuprotokollis ei saanud Heigo rattakingades oma krampis jalgu viimasel jooksuetapil eriti pikalt nautida, tuli ikka anda nii palju kui torust tuleb. Peale tšihkat-tšahkat Excelis omistati meile Elva etapil 6. koht, mis vastab enam-vähem kohale, kus me reaalselt ka lõpetasime, kaotust võitjatele STR-le kogunes 20 min. Tegemist oli konkurentsitult huvitavaima B-rajaga kogu Xdreami ajaloos, nii alade proportsioonid kui rajavalikud olid hästi paigas, finišis kogesin tõelist rahuldust tehtust. Kiitus rajameistrile ja tervele tiimile, hea töö !

Rebase rogain ja Brüno

2009-07-21T14:05:00.009+03:00

Spordiga tegelemine on viimastel aastatel vaieldamatult IN. Alates esimesest leedist kuni väsimatute pensionärideni, kõik tegelevad millegagi. Võistluste kalender on läinud niivõrd tihedaks, et isegi rahvasportlased peavad hakkama spetsialiseeruma, sest kõikjale lihtsalt enam ei jõua. Aegviidu metsad said eelmisel nädalavahetusel topeltvatti, sest samaaegselt toimus kaks spordiüritust korraga - Kõrvemaa Rogain 2009 ja Kõrvemaa Triatlon 2009. Kuigi viimane oleks küll väga hästi sobinud algajale triatlonistile alaga tutvuse tegemiseks, lühike ujumine ja ratas-jooks maastikul ei eelda eriaalatreeningut ja maanteeratta olemasolu, jäi peale siiski Treeneri karm käsk rogainil osaleda. Kohal olid peaaegu kõik seiklusspordi tipud, et vaid nädal enne Xdreami 3. etappi harjutada meeskonnatööd ja sättida sadula seadistusi. Kõrvemaa rogaini korraldaja Viiu on üks neist persoonidest, kes oma käe üha tuure koguva rahvaspordibusinessi rammusamasse osasse on osanud suruda. Koos kompanjoni Nurjaga korraldatakse ülipopulaarselt teisipäevakute sarja, iga-aastasel rogainil on alati täismaja ning Suvejooksu liisisid nad LSF-le lihtsalt välja, sest kõigega ei jõua enam ise tegeleda. Äripaar liigseid riske ei armasta võtta, seetõttu peetakse enamus teisipäevakuid ühel ja samal platsil, ruunates aastast aastasse Nõmme-Hiiu-Harku metsariba, sekka veel Raku-Raudalu kant, kuid paistab, et paljudele see isegi meeldib, kui kontrollpunktid on juba tuttavates kohtades. Kõrvemaa rogain 2009 toimus seekord Kõrvemaa ja Nelijärve suusaradadest tuttavatel maastikel, mõõdukas reljeef ja hästi sõidetavad teed võimaldasid lihvida nii kaardilugemise kui ka rattasõidu erinevaid elemente. Lisaks tehnilistele küsimustele oli meil Heigoga veel üks tähtis ülesanne - testisime järgmise hooaja jaoks võimalikku asendusliiget Venemaalt. Jevgeni on selleaastane MM-i pronks taliorienteerumises ning on oma lennuka sammuga äratanud ka mitme A-raja meeskonna manageri tähelepanu. Esimesed testid näitasid, et poisis sisu on, kuid asendusliikmeks saamiseni on veel pikk tee minna. Koosliikumise reegleid jämedalt rikkudes läbisime 3 tunniga KP-d 36-52-55-29-32-26-28-33-34-41-54-58-57-40-53-35-42-43-30-31-27-37-47-59-23-25-24, teenides 93 punkti, mis on vaid üks punkt vähem, kui suutis koguda A-raja tippteam Vaude. II koha auhinnaks oli eksklusiivne karikas ja 1,85 kg meloneid. Peale rogaini toimus Karu saunas Presidendi sünnipäevale pühendatud pidulik vastuvõtt, kus lisaks Soosambla Suusaklubile osales veel Areal Team Mehed-Naised Veteranid ühiskoondis, Jevgeni näitas meile Venemaa Spordikomitee tellimusel temast tehtud dokumentaalfilmi "100 tonni higi ehk raske tee MM-i pronksini" ja esimestel hommikutundidel demonstreerisime väliskülalisele eelmise aasta Eesti MV sprindimaastikku.
PS! Kohe peale Elva osavõistluse juhendi avalikustamist oli mul telefon punane, helistajateks seiklusspordi tippteamide managerid ja sportlased ise. Kõik olid šokis, sest harjumuspärase 15 m peenikese köie asemel oli seekord kohustuslikuks lisavarustuseks märgitud veekindel marker. Imestada pole siin midagi, Liblik on veel noor poiss ning orientatsiooni muutus murdeeas noorukitel pole mingi üllatus. Jah, rajust sado-maso vennast on saanud õrn ja hellitlev markeripoiss, nii et kes tahab saada vihjeid Elva etapi võimalikest "lisaülesannetest", mingu kinno ja vaadaku "Brünot".

Voonakeste vaikimine

2009-07-01T23:07:00.010+03:00

„Well, Clarice, have the lambs stopped screaming?“
Dr. Hannibal Lecter, The Silence Of The Lambs

Laupäevahommikune intervalltreening oli seekord lühem kui tavaliselt, tavapärase 6 x 1000 m asemel sai tehtud 8 x 400 m lõike. Ilmselt oli see nii paljudel, sest Harku mets oli sel hommikul üsna jooksjate- ja ratturitetühi, tundus nagu oleks kõik vähegi sportivad kodanikud valmistunud öise Xdreami stardiks. Xdreami öist etappi on viimastel aastatel jälitanud otsekui mingi needus, rahvasuus Eramaa-Xdreamiks ja Exceli-Xdreamiks ristitud etapid nii tugevale korraldustiimile just au ei tee. Sündmustest etterutates võib tõdeda, et kahe venna kõrvale saime nüüd kolmanda, Järjekorra-Xdreami. Peakorraldajaks seekord trumpäss Liblik isiklikult ning kuna Urmo on kusagilt sealt Paide-Türi vahelt pärit, siis toimus võistlus juba 2007 a. tuntuks saanud Veski-Silla puhkekompleksis. Esimest korda Soosambla Suusaklubi ajaloos olime me juba 15 min enne starti seikluseks valmis – numbrid ees, rattad vahetusalas, joogipudelid vöö peal. Kahjuks ei olnud sama valmis mehed ise, Pärnus plahvatuslikult leviv seagripp haakus just meie tiimi kõige tugevama liikme külge, kuid tippsportlase võitlejahing ei lubanud võistlusest eemale jääda. Ilmselt oleks otsus olnud pisut teistsugune, kui jõeületuste arv enne võistlust teada oleks olnud :), haigusest võitu saada ei aidanud ka samal päeval sõidetud kahetunnine Eesti MV grupisõit seenioritele. Minutisest kaardivaatamisest piisas, et teha kiire otsus joosta kõige tagumiste kanuude juurde ning kohe allavett sumama hakata. Kanuus liikusime me päris hästi, veel 3. KP võtsime esimeste hulgas, kuid nii 4. kui 5. KP-s tekkisid viivitused, 4-st ei saanud me hästi minema, sest taganttulevad kanuud sõitsid meile pidevalt sisse, 5-s jäime me Heigot saare algusesse ootama ning jäime samuti taganttulevate kanuude sisse karpi. Kuna Liblik pole ise sellisel võistlusel osalenud, kus korraga 170 kanuud vette lükatakse, ei kujuta ta ette, mis seis tekib, kui korraga 15 paatkonda üritavad samas kohas punkti võtta. See B-raja algus kanuudega pole üldse hea idee, piinlik on kaasvõistlejate kanuude vahel endale käte ja aerudega teed teha. Kanuu lõpetasime enda jaoks normaalse tulemusega, 5 min liidritest ja ca 20 sekundit „peaaegu võitjatest“ AT-st hiljem, kuid kanuust väljudes tekkis väike intsident. Kallas, kust kanuud üles pidi vinnama, oli järsk ja võsane, lisaks takistas seal liiklust üks oranži vestiga tegelane. Ma seda küll pealt ei näinud, kuid mingil müstilisel põhjusel sadas see vend sealt kalda servalt Raivole lagipähe. Tegemist polnud küll Huigi Tomi mõõtu mehega, kuid sellest napist 60 kg piisas, et meie vägilane nokauti lüüa ja pealamp jõeäärsesse porri pressida. See on nüüd koht, kus naerda ei ole viisakas, kuid Raivol läks päris tükk aega, enne kui ta uuesti käimisvõimeliseks sai. Seda käimist oli jooksuetapil muidugi kõvasti. Esimese punkti suure trügimisega ära võtnud, suundusime me teise KP-sse juba sissejoostud loha pidi. Tegelikult oleks võidukas olnud kohe jõgi ületada ja vasakult ringi minna, sest alla jõe äärde joostes järgisime liialt kaasvõistlejate tulesid ning kaldusime vasakule, mis maksis mitu head minutit. Edasi oli vaid jooks mööda värskelt sissejoostud mudakraavi, ikka kahe käega kraavi kallastele toetudes, kuni jõudsime KP-sse 12.

Esialgu ei saanud me aru, mis värk on. Kõik seisavad ja ootavad. Siis hakkas eestpoolt nagu katkise telefoni mängus tulema erinevad signaale, alates sellest, et punkt on puu otsas ja et külamehed on punkti pihta pannud. See viimane osutus valeks, sest ükski külamees ei satu sellisesse sohu, esimeses väites oli aga tõsi sees, sest SI-jaam oli märkimiseks eriti ebamugavalt puu külge aheldatud. Probleemiks oli see, et kuna SI pulk on paelaga randme küljes, siis peab vanat tüüpi SI-jaamas märkimiseks kasutama kahte kätt, selle punkti puhul oli aga üht kätt vaja toetamiseks. Seega kulus iga võistlejal tavalisest rohkem aega KP märkimiseks. Meie seisime järjekorras umbes 12 minutit, seal õhtupimeduses seistes meenus mulle millegipärast film „Voonakeste vaikimine“:
Lecter: And what did you see, Clarice? What did you see?

Clarice: Lambs. The lambs were screaming.

Lecter: They were slaughtering the spring lambs?

Clarice: And they were screaming.

Lecter: And you ran away?

Clarice: No. First I tried to free them. I-I opened the gate to their pen, but they wouldn't run. They just stood there, confused. They wouldn't run.

Lecter: But you could and you did, didn't you?

Clarice: Yes. I took one lamb, and I ran away as fast as I could.
150 higist ja hingeldavat võistlejat ootavad katkematus rivis vaikides oma korda, et siis pühalikus õndsuses KP ära märkida. Olukord oli üheaegselt halenaljakas ja ... alandav. Xdream on suur võistlus ja paljud asjad peavadki olema rangelt reglementeeritud, kuid vahel tundub, et mõningate otsuste taga on nõukogudeaegne mentaliteet ja kitsas silmaring. Maailma suurimail orienteerumisvõistlusel O-Ringenil ei korjata võistlejatel peale lõpetamist kaarte ära, kuigi nende lõpetamise aegu on peaaegu pooled osavõtjad veel metsa minemata. Maailma huvitavamail orienteerumisvõistlusel Swiss-O-Week antakse starti hilinenud võistlejale uus stardiaeg, et kogemata hiljaks jäämine ei rikuks kohta üldarvestuses, kuigi juhend sellist võimalust ette ei näe. Sellisel tasemel usaldust ja heatahtlikkust keegi ei ootagi, kuid Xdream ei ole koht, kus Eesti rahvussporti – ärapanemist – harrastada. Maailm ei kukuks kokku, kui Xdreami B-rajal oleks SI-pulgad lihtsalt sõrme küljes, nagu orienteerumisvõistlustel. Taevas ei kukuks alla, kui B-rajal oleks SI-pulk vaid ühel võistkonna liikmel. Küll aga oleks palju vähem ebameeldivaid olukordi, kus sa pead kaasvõistlejatega trügima või tuimalt järjekorras seisma. Enamus võistkondadest läbiks ka ilma randmepaelata raja määrustepäraselt ja need üksikud sullerid pole üldse seda väärt, et nendele tähelepanu pöörata. Ärapanemise tipp on muidugi ajatrahv 1 h randmepaela purunemise eest. Miks mitte teha lihtsalt hoiatus, kui üks võistkonna liige lõpetab etapi purunenud randmepaelaga. Ning alles siis, kui sama võistkond hooaja jooksul jälle finišeerib katkise randmepaelaga, teha trahv, sest ilmselt on tegemist kahtlust äratava olukorraga. Ahh, let it be.

14 KP-s tegime üsna suure vea, sest me mõlemad Heigoga ei suutnud kaardilt punkti asukohta välja lugeda. Mina pidasin musta joont teeks ning ei saanud kuidagi aru, miks legend on jõe ja elektriliini rist. Veehoidla äärde joostes pidin Raivot jälle ujumisega „rõõmustama“, mille peale ta teatas, et on juba pool tundi külmavärinatega võidelnud. Ratas oli okei, etapp 22-23 oli maasikas, mida me seekord alla neelata ei suutnud, puude lugemisel saime ainult kolm trahviringi, valikorienteerumise tegime käies ning minu suureks üllatuseks näitasime KP-st 30 kuni finišinini parimat vaheaega, kuigi me ei sõitnud üldsegi sellise tempoga, nagu tavaliselt oleme lõppu teinud. Rada oli nõudlik ja huvitav, 7 tundi pingutust tuli justkui muuseas, mulle isiklikult need Türi kandi poriväljad meeldivad. Tulemuseks oli küll mittesoosamblalik 11. koht, aga ütleme nii ... et noh ... polnud meie öö, oli Jüri (loe: Areali) öö.

PS! Thänks Leivo huvitavate piltide eest. Elvas oled loodetavasti juba stardijoonel :)

Elion

2009-06-07T10:11:00.014+03:00

Kunagi ammusel ajal elas Saaremaal Kuralase külas noor neiu nimega Sari. Raske haigus oli Sari ema manalateed viinud, seega oli tema kui ainukese pere naishinge hoolitseda isa ja kaks nooremat venda. Sari oli hoolas ja töökas, kodutalu lehmad olid alati lüpstud, rõngassabadel ninaesine olemas ning kui isa ja vennad põllutöödelt koju jõudsid, oli soe söök neid laual ootamas. Saril oli ka oma silmarõõm, tark ja töökas Tullio. Kuid oh häda, Tullio kodu oli Kuralase külast mitme-setme versta kaugusel, lausa kihelkonna teises servas, mistõttu noored armunud vaid harvadel hetkedel kohtumisrõõmu said nautida, sest talutööd kestsid varajastest hommikutundidest kuni päikeseloojanguni. Viimaks katkes Sari kannatus ja ta läks küla kõige vanema mehe Elioni jutule. Elion, kelle tarkus oli tuntud ka kaugete maade ja merede taha, kuulas tütarlapse mure ära, pani paja veega tulele, puistas sinna rohelist hiidkupart, kurrulist tuhmikut ja tsipa kuivatatud tõmmut pungsammalt, ajas keema, põrnitses mõne minuti ja kadus siis pomisedes kadakate vahele. Tagasi kadakate vahelt saabus Elion alles mõne tunni pärast, lükates käekõrval imevigurit, mis koosnes kahest rõnga keeratud kadakatüvest, peentest pajuvitstest punutud raamist ja kõveratest männijuurikatest tehtud väntadest. Tänapäeval nimetatakse sellist vigurit jalgrattaks, siis aga kutsus Elion oma leiutist lihtsalt vurriks. Tänu vurrile jõudis nooruke Sari kõik kodutööd tehtud ja õhtuti ka Tulliol külas käia.

Just see ilus lugu külatark Elionist ja noorukesest Sarist tuli Jüri Voodlale meelde, kui grupp rattaentusiaste eesotsas Ain-Ivar Tupega, Allar Tõnissaarega ja teistega aastaid tagasi Võrumaal Haanjamehe talu saunaterrassil istusid ja uuele vastloodud rattavõistluste sarjale nime mõtlesid. Tänaseks on Elionist saanud harrastusratturite lakmuspaber, omamoodi benchmark. "Ta sõidab Elionil kolmesaja sisse," tavatsetakse iseloomustada tavainimese mõistes überkõva ratturit, rääkimata nendest, kes tulevad mõnel etapil 18. kohale. Algusaastatel sai ka ise neist Elioni etappidest üsna aktiivselt osa võetud, kuid siis mingi aeg tekkis tõrge. 200 - 500 koha peal, kus ma tavaliselt sõitsin, oli erakordselt suur kontsentratsioon isehakanud tippsportlasi. Tegemist on valdavalt isenditega, kelle nooruspõlve kokkupuude kehakultuuriga piirnes vaid kehalise kasvatuse tundidega ning kes kuldsetes kolmekümnendates on enda jaoks avastanud "suure spordi". Okei, las inimesed spordivad, kuid nende puhul on probleemiks erakordselt suur saavutusvajadus, mis ei sünkroniseeru kuidagi kehaliste ja tehniliste võimetega. Tavaliselt väljendus see grupis sõites ülitihedas ümberreastumises, korrakski kõrvale vaatamata, möödatrügimises kohtades, kus kogu grupp mingi takistuse tõttu oli sunnitud hoo maha võtma jne jne. Loomulikult ei ole selliste jaoks asi nagu austus kaasvõistlejate vastu võimalik, sest iga kaasvõistleja on vaenlane, kelle tõttu võib koht lõpuprotokollis olla 361. koha asemel 362. Seega olin pisut mures, kei eelmisel aastal treener Elioni Kõrvemaa etapi treeningplaanidesse sisse kirjutas. Kerge reljeefiga üldiselt heades tingimustes läbitav rattasõit on ideaalne võimalus korrigeerida sadula seadistusi ja reguleerida pedaalide nurka, seega ei saanud võimalust kasutamata jätta. Kuid minu rõõmuks selgus, et viimastel aastatel on olukord oluliselt paranenud ning viimasest stardigrupist startides olin meeldivalt üllatunud viisakast sõidukultuurist ja heast rattavalitsemise oskusest ka tagumiste võistlejate seas. Seetõttu asusin see aasta Aegviidu poole teele üsna positiivsete tunnetega. Elioni stardigruppide teema oma omaette teadus, seega ei olnud ma eriti üllatunud, kui ka sel aastal mind gruppi 1000 ja suuremad numbrid määrati. Kuna ei ole tekkinud veel kommet pool tundi varem stardikoridori minna, siis sain nautida kõige viimase stardigrupi viimasest reast startimise võlusid. Rajal suutsin mööduda ligi kolmesajast kaasvõistlejast, korra porisel teel kraavi käia ning nautida vihma poolt kõvaks tambitud Kõrvemaa metsateid. Väga hea trenn öiseks Väätsa etapiks, kus viimase info kohaselt samuti hulganisti poriseid teeradu on ootamas. Ei ole ju sellist iseloomu, et läheks ja harjutaks kitsastel poristel radadel sõitmist, aga kui number on seljas, siis on hoopis teine asi. Tulemuseks 666. koht ajaga 2.57.05, põhieesmärk - kaotust Raivole alla tunni - sai isegi väikse varuga täidetud. Mükke broo.

XT-Seiklus Pannjärvel

2009-06-01T14:25:00.015+03:00

Peale Xdreami I etapi B-raja finišit võis märgata, kuidas üks häbelik pead viltu hoidev poiss käis parklas kojameeste vahele flaiereid panemas. Kuulujutud uuest seikluspordivõistlusest osutusid tõeks ning reklaamist võis lugeda, et XT-Seiklus ehk rahvakeeli Xteam annab kahel laupäeval täiendust juba niigi tihedale orienteerumise ja seiklusspordi graafikule. I etapi läbiviimise kohaks oli valitud Pannjärve ehk siis talvisest Xdreamist tuntud koht. Formaadiks 5 tunnine võistkondlik rogain joostes ja rattal, kusjuures ala vahetus peab jääma 2. ja 3. tunni vahele. Kuna Heigo oli seotud korraldusega ning Raivo valmistus tegema mehetegusid rattarallil, tuli mul hakata tegelema võistkonnakaaslaste otsinguga. Vermoga sai lihtsalt asjast juttu tehtud ning kuna ka tema võistkonnakaaslased olid oma plaanid selleks nädalavahetuseks juba teinud, otsustasime leivad selleks võistluseks ühte kappi panna. Selleks, et tiim ikka igati loodis oleks ja meie kavatsustest valesti aru ei saadaks, tuli ka kolmas liige leida. Siin polnud muud teha, kui tuli Areal Team Mehed Veteranid managerile kõne võtta, kes polnud kade mees ning teatas lahkelt, et 60 000 letti ja selle hooaja säravaim täht Veiks on 5 tunniks teie oma. Olin pisut üllatunud, sest ootasin oluliselt suuremat summat, eriti kui kuuldes siin kõlakaid, et suuremate tiimide nagu ISC ja Salomon selle aasta ainuüksi Xdreami eelarve ulatub mitme miljoni kroonini. "Joogipulbri raha", kommenteeris Minn, kui kuulis uudist, mis hinnaga Areali produtsendid oma superstaare laenuks annavad. Veiks hoiab vaatamata oma kõrgele reitingule üsna madalat profiili ning mingeid supernõudmisi meile ei seadnud, Jaapani stiilis bambusest jalamatt vahetusalasse, et sokid jalanõude vahetamisel liivaseks ei saaks, kooritud banaanid, külm allikavesi näo ja käte loputamiseks ratta juures - need on asjad, mida ka Xdreami B-raja keskmiste tiimide võistlejad oma manageridelt nõuavad. Areali stilist käis ka meie võistkonna nimest oma hoolitsetud käega üle ning pigem kolhoosivõistkondadele sobiv "suusaklubi" asendati moodsa ja välismaise "united"-ga. Veiksi tiimiga liitumisel lahenes ära ka SI-pulga probleem, sest võistlustel, kus kamba peale on vaid üks SI-pulk, on väga oluline just pulga kandmine ratsionaalselt ära jagada. Laupäeva hommikul Pannjärvele sõites rääkis Marje, kuidas tema vend aastaid tagasi Tallinna Olümpiajooksu sandaalides edukalt läbis ning samal hetkel tuli mul meelde, et olin oma jooksujalanõud koju unustanud. Aga X-teami korraldusmeeskond sai ka selle pisikese lisaülesandega hakkama ning stardis tundsid minu 41 jalad ennast Randy 45 Salomon Xwingsides vääga lahedalt. Ruumi veel on ! - kui parafraseerida ühe Tallinna vastvalminud ärimaja reklaami. Randy oli samade jalanõudega ilmselt ka punkte käinud maha panemas, sest päris mitmel korral tundsin, kuidas vahetult punkti läheduses tossuninad end õigesse suunda korrigeerisid ja mind lühimat teed pidi punktini viisid. Meeldivat koostööd jäi meenutama 2 x 2 cm vill jala all. Juba enne võistlust oli meie taktika üsna selge - minimaalselt jooksu ja maksimaalselt ratast. Seetõttu alustasime jooksu kaardi põhjaosast, kus KP-sid kõige enam tundus olevat. Seda ilusat parkmetsa jagub Pannjärvel ainult suusamaja ümbrusesse, muud piirkonnad on paras kloaak, seega vaheldus sörk kändude vahel turnimisega. Pisikest elevust tekitas kraav KP-de 32 ja 53 vahel, kust pidi üle ujuma. Vesi oli soe, aga värv oli selline, nagu voolaks see vesi sinna otse Viru Keemia põlevkiviõli vabrikust. Jooksuetapilt vahetusalasse jõudsime 2 tunni ja 5 min ning jooksuetapilt kogusime 44 punkti. Rattal plaaniseme samuti alustada kaardi põhjaosast, kus olid juba tuttavad kohad, et siis sõita Kp-ni 50 ja seal vaadata, palju aega järel on ning kuidas edasi kulgeda. Ratta KP-s nr 46 oli meil õnne, sest punkti jõudes oli Ruth parajasti puu otsas ning pääsesime edasi vaid SI-pulga andmise vaevaga. Üldse olid korraldajad kõvasti raja ja korraldusega vaeva näinud, kõik KP-d olid huvitavates kohtades, nii mitmegi punkti võtmiseks pidi terve meeskonna rakendama, et 3 m kõrgusel puu otsas olevat punkti kätte saada. Ka legendi pidi lugema, nii sai mõnegi KP lihtsamalt kätte. Peale KP-d nr 51 külavaheteel kihutades tundsin äkki, et võistkonnakaaslastega tempo pidamine muutub erakordselt raskeks. Põhjuseks oli järsult tühjenenud tagakumm. Esimese hooga kohe vaht sisse, kuid kui sama hoogsalt hakkas seda vahtu ventiili juurest välja tulema, oli selge, et tuleb sisekumm ära vahetada. Õnneks oli Vermol balloon kaasas, nii et pääsesime suurema pumpamiseta. Kohe oli tarvis hakata kaotatud aega tagasi tegema ning siit ta tuligi. Nimelt otsustasime peale KP-d 27 võtta KP 54. Kaduv metsatee pidi viima rajakeseni, seal vasakule ja ongi punkt. Mina kõige ees, Veiks ja Vermo minu järel sõitsime aina kitsamaks jäävat rada pidi. Varsti tuli ratta seljast maha tulla, sest rada kippus ära kaduma, aga ka kaardil tundus väike vahe sees olema, seega jätkasin enusiastlikult ratta võsa sees tirimist. Olen oma kolmekümneaastase orienteerujakärjääri jooksul igasugu kohtadest läbi käinud, kuid sellist võsa ei mäleta juba ammu. Ratas seljas ei teinud asja sugugi lihtsamaks. Hoo saime maha alles tagumise kraavi äärde jõudes, seda vaatamata Vermo manitsusele, et me oleme õigest teeotsast juba möödas. Ütleme siis nii, et see 15 min lisaring võsas rattad seljas ei murdnud küll meie võiskonna võitlusvaimu, kuid naeratus oli mõneks ajaks nägudelt kadunud. Kummitama hakkas ka vedelikupuudus, sest palav ilm nõudis oma. Edasi jätkasime plaanipäraselt, kuni KP-s 50 tuli vastu võtta otsus, et nüüd on aeg lenks kodu poole keerata. Koduteel jõudsime ära võtta KP 44, käia vaatamas, et KP-d 40 pole võimalik võtta ning 52 kaudu finišisse. Vaatamata metsikule lõpuspurdile jäime siiski 1,5 min kontrollajale alla, seega rattas juurde veel 52 punkti ning lõpptulemuseks kahe trahviminutiga 94 punkti ja mitteauhinnaline 7. koht. Kui nüüd korraks voltida tiivad lahti ja tõusta oleksite-poleksite imekaunisse maailma, siis võiks ju spekuleerida, et kui poleks olnud kummiremonti ja võsarassimist, siis oleks me tagasiteel ilmselt jõudnud läbida KP-de 44 ja 52 asemel KP-d 48-35-47-34-52-43 ehk lisaks 18 punkti, mis lõpptulemuseks oleks andnud 110 punkti. Võideti 107 punktiga ... Jah, meie kolm paksu oleks võinud esimese Xteami kotti panna. Aga oleksid ja poleksid õnneks ei loe. Igal juhul ilus võistlus ja loodame Lahemaal teha vigade paranduse. Nüüd saab paar nädalat teha rahulikku lõigutrenni ning kui seagripp meid maha ei murra, oleme 27. juunil Väätsal stardis, et kaitsta eelmise aasta öise "excelietapi" 8. kohta.

Targem kui 5B ?

2009-05-01T20:37:00.021+03:00

Kaamerad filmivad. Prožektorid lõõmavad. Sa oled just valinud 2. klassi emakeele küsimuse ning pead ära arvama, mitu silpi on sõnas "aatomik". Konksuga küsimus ? Ilmselt mitte. Sinu kaasvõistleja on oma variandi juba ammu lukku löönud, kuid sind vaevab ikka veel kahtlus - 2 või 3 silpi. Kasu pole ka saatejuhist, kes abistamise asemel sarkastiliselt uurib, mida tegi vastaja sel ajal, kui klassikaaslased emakeelt õppisid ... Kaameraid polnud, prožektorid ei lõõmanud, kuid Paunküla veehoidla ääres stardis seistes oli täpselt selline tunne, nagu oleks kõik jälle esimest korda. Stardieelne kiirustamine, viimasel hetkel stardikanga alla jõudmine, kinnisidee sellest, et massiga ei tohi kaasa minna, tuleb teha oma variant - nii sai alguse Soosambla Suusaklubi 2009 a. xdriimi hooaeg. Ettevalmistus hooajaks oli kulgenud plaanipäraselt. Heigo lunastas koha võistkonnas kõige esimesena, näidates veteranide MM-il imepärast minekut, Treener tõestas oma valmisolekut Estoloppeti klassikamaratonide läbimisega ning viimasena kinnitas Raivo Jõelähtme Rattamaratoni 9. kohaga, et ka individuaalselt harjutades on võimalik saavutada rahuldav füüsiline vorm. Traditsiooniline tempokross võistluseelsel päeval ainult kinnitas, et laktaat laktaadile liiga ei tee. Kiire pilk rajalegendile pani enamuse B-rajakaid kulme kergitama, tundus nagu oleks tegemist Võhandu paadimatka jätkuüritusega - B-rada koosnes seekord 8,3 km kanuust, ca 5 km jooksust ja 9 (!?) km rattarajast. Kadaku nimeline haltuurameeste klubi on Gansu näol nüüd täiendust saanud, see pool tundi oleks ikka võinud aega leida, et A-raja kanuukaardilt paar punkti maha võtta ja rattaraja paari punkti võrra pikemaks teha, oleks ka B-raja suhteliselt OK saanud, aga eks ta üks Eesti moodi bisnes ole, et tõstame aga hinda ja anname kvaliteedis järgi. A-rada oli küll päris huvitavalt planeeritud, kuid nad ei moodusta osavõtjate hulgast nii olulist osa, kui B-raja võistlejad, seega oli energia valesse kanalisse suunatud. Õnneks aga loodus tühja kohta ei salli ning juba on pead tõstmas uued tegijad - Xteam. Loodame, et uus sari suudab tulevikus positiivselt üllatada. Stardipauk tuli nagu alati liiga kiiresti ning kuna meil oli kindel plaan liikuda omasoodu, vältimaks stardirüsinat, asusime hoolega vaatama variante, kus saaks joostes punkte võtta. Nii sündis kiire otsus, et Heigo võtab joostes punktid 61 ja 66 ning tuleb tagasi, edasi jätkame 60, 63 jne. Meie liikusime Raivoga kanuuga Heigole vastu, et ta poolsaare otsast peale võtta. Juba kanuus olles oli aega kaarti täpsemalt uurida ning ebameeldiva üllatusena avastasin, et lõppu on pandud sundvariant, etapp 13-14, mis tähendas 58 kp võtmiseks edasi-tagasi jooksu mööda võssakasvanud seljandikku. Ilmselt oleks õige olnud läbida rada 58-59-siis joostes 61 ja 66, kanuu liigub samal ajal poolsaare tippu, edasi 69-70-67-64-62-65-63-60 ja lõppu. Selle veaga oli etapi lõpptulemus meie jaoks otsustatud, kanuust väljusime 34. kohal, liidritest maas 27 min ja 14 sek. Mitte et me nüüd päris loobunud oleksime, kuid erilist entusiasmi minekus enam polnud, sest selge oli see, et 5 km jooksu ja 9 km rattaga imet ei tee, pealegi oli Heigo saarel rassides end täiesti rihmaks tõmmanud ja nautis krambipoiste seltskonda. Jalgsietapil läbis Raivo C-variandi, Heigo B ja mina A variandi, minu laekudes olime tõusnud 22. kohale, kaotus liidritele 31 min ja 28 sek. Oma variandi viimasest punktist vahetusalasse joostes tulid mulle vastu Areali noorukid, kes läksid juba viimasele rattaetapile, seega olime neist maas terve valikorienteerumise etapi võrra. Areali noorukid on see aasta kõvasti oma imagoga vaeva näinud. Esiteks nimi - Areal team mehed veteranid Kadarbiku Köögivili OÜ - tundub tavainimesele pisut pikk ja lohisev, kuid sisaldab peaaegu kogu olulist informatsiooni võistkonna liikmete kohta. Kui Tõnn ei töötaks riigisaladusega kaetud organisatsioonis, oleks võistkonna nimi veelgi pikem. Nimes võiks olla veel viide nende kenale väljanägemisele, kuid mul ei tule praegu ühtegi head mõtet pähe, mida konkurentidele soovitada. Loomulikult särgid, need on sel aastal uued ning igaks etapiks on plaanis kasutada erineva disainiga särke. Kõlakad käivad ka spetsiaalselt Areali tiimile disainitud jalanõudest, mis pealt näevad välja nagu rattakingad, alt aga meenutavad orieteerumisnagasid. Värv on kuldne muidugi. Kuid ega füüsiline vorm imagole alla ei jää, Veiks tõestas Jõelähtmes ametlikul sadulate seadistamise treeningul, et vormikõver, mis eelmine aasta hakkas jõudsalt ülesmäge minema, on sel hooajal vallutamas uusi tippe, Tõnn on Tõnn ja Jürka on mees omal kohal, kui on vaja kõveraks keeratud naelu toore jõuga sirgeks tõmmata. Igal juhul oli meeldiv näha, et poisid võistlevad kõige kõrgemate kohtade peale. Valikus tegime variandi 38-37-35-36-33, millega tõusime veel 4 kohta, rattaetapile siirdusime 18 kohal, liidritest 32 min ja 06 sek maas. Edasi järgnes traditsiooniline tudish-piip, rattasõit nagu alati, me ei hakanud mingeid originaalseid variante välja mõtlema, pigem sõitsime ringi, kus see võimalik oli. Naelte lahtiharutamine läks harju keskmiselt, sealt kuni viimase lisaülesandeni andsime mõnuga minna, saavutada ega kaotada polnud enam midagi, lihtsalt vajutasime nii palju kui tuli. Lisaülesandesse jõudsime 11-na, liidritest maas 31 min ja 14 sek. Viimane lisaülesanne oli selline pisut imelik, nagu vahel need lisaülesanded kipuvad olema, kui hakatakse tühjast kohast mingit pointi välja võluma. Aga kaheksa noolega saime kolm tabamust kasti sisse ja saime loa finišisse minna. Kokkuvõttes siis 11. koht, see oli ilmselt maksimum, milleks me sel päeval suutelised olime, ega varuks küll midagi ei jäänud. Selleks hooajaks esimene märk siis maas, stardipositsioon järgmisteks etappideks on päris hea, sest siit saab ainult paremaks minna. Võib-olla :)

Aga nüüd on aeg pilk kaamerasse suunata ja tunnistada, et mina, Raivo Erik olen rumalam kui 5B !

Osum piv, velice vám děkuji !

2009-02-28T10:43:00.015+02:00

Lubasime end 2009 aastaks B-rajale kirja panna - tehtud ! Selle aasta ärevaimad hetked multispordis on seljataga, B-raja 170 stardikohta läksid vaatamata ebaõiglaselt kallile stardimaksule läbi paari tunniga. Ka nobedate näppude voor sisaldas sel aastal xdreamlikke elemente, registreerimise alguses tekkinud serveririkke tõttu jättis nii mõnegi seikleja süda mõned löögid vahele. Aktiivsemad sellid suutsid enne registreerimise lõppu juba ootelisti moodustada, tõestades veelkord, et nõukogude kooliga inimestele ületamatuid probleeme ei ole. Järgmine aasta võiks internetis registreerimise asemel teha elusjärjekorras toimuva registreerimise. Kutsuks Õhtulehe ja Reporteri kohale, saaks live coverage sellest, kuidas esimesed entusiastid tekkide ja patjadega juba õhtul Swedpanga ukse ette järjekorda tulevad ning kuidas mõni minut enne uste avamist Neeme Loorits ja Kiirrongi Alari järjekorra koha pärast kaklema lähevad. Hiljem saaks mõni lapsajakirjanik veel suvi otsa kajastada Järjekorra Kaspari seiklemisi nii metsas kui ööklubides.

Aasta algas Soosambla Suusaklubile uute väljakutsetega, nimelt sai tehtud otsus osaleda selleaastasel Winter Xdreamil. Viimastel aastatel pole olnud mingit tungi sel üritusel osaleda, sest vaatamata seikluslikkust lubavale võistluse nimetusele on üldjuhul tegemist olnud nõrgalt organiseeritud talvise rogainiga, kus noored orienteerumiskoondise poisid käivad treener Tarvo Avastelt saadud näpunäidete järgi paksus lumes põlvetõstejooksu harjutamas. Sel aastal oli asi teisiti, nimelt lubas Tõnis "Excelikunn" Erm, et sel aastal pakub suuskadel või rattal liikumine jooksule arvestatavat alternatiivi. Viimaseks argumendiks oli muidugi võistluste toimumiskoht Pannjärve, kus me kõik kolmekesi oma elu esimesi lõigutrenne teinud oleme. Kokkuvõttes võiks öelda, et võitmast takistasid meid külm ilm, tuulemurd ja ülemaailmne imperialism, sest suusameestele olid seekord tõesti loodud ideaalilähedased tingumused raja läbimiseks, kui KP 31 välja arvata. Eesti suusaorienteerumise koondise peatreeneri arvates oleks tiim Hallik-Toomas-Oja läbinud raja 3 tunni ja 24 minutiga, mis on igati reaalne, arvestades umbes 36 km pikkust ideaalvarianti. Ka Raivo ja Heigo oleks suutnud kindlalt esikolmiku konkurentsi sekkuda, kui poleks olnud juba raja esimesel kolmandikul Born Finalit konsumeerivat ja suusaklambrite sulgemisega hädas olevat Treenerit. Ja neid suuski pidi rajal ära võtma ning uuesti alla panema ikka rohkem kui üks kord. Sportlikult veedetud talvepäevaga oleks võinud igati rahule jääda, kui poleks olnud häbiväärset ülinappi kaotust Areali noorukitele. Ausalt öeldes olin ma raja viimast osa läbides juba kindel, et enamus tiime on võistlemise lõpetanud ning finišisse jõudes ootavaid meid ees tühi parkla ja jahtunud supp, seega ei kippunud ka endast viimast välja pigistama. Nii et seitsmenda koha üle võiks igati rõõmu tunda, kui vaid seda Areali ees ei oleks. Siinkohal ei saa tunnustuseta jätta konkurentide sihikindlat tööd järeltuleva põlvkonna kasvatamisel. Kui eelmine sügis võeti Ott n.ö. tiimi vastu, siis seekord noolisid veteranid verinoort Jaaku. Teada värk, ikka eelmine õhtu juba kohale, kolmene tuba Jõhvi võõrastemajas, enne magamaminekut lükatakse voodid kokku, et "tiimitunne" tekiks ja hommikuks on poiss juba hoopis teisest puust. Ehk nagu Kärstna vanasõna ütleb, rege rauta suvel - võistkonnakaaslast aastaringi.

Eks siis ole näha, mida meile xdriimijatele kahe tunniga üle miljoni krooni stardimaksu kogunud poistebänd 2009 aasta hooajal pakub, III etapi toimumiskoht Elva on ilmselt oma võimalustelt kõige huvitavam, samuti peab lootma, et Paunküla veehoidlat kattev jääkaan aprilli lõpuks ära sulab, kuigi jää peal kanuu tassimine on veel enamikul järgi proovimata. Seniks aga nühime suusamaratone sõita ja kogume jaksu tempokrossidega.

Raske treeningul, kerge Winter Xdreamil !

2008-12-20T17:05:00.004+02:00

To xdream or not to xdream ?

2008-12-08T14:40:00.014+02:00

Istusime tiimi treeneriga nädalavahetusel spordihallis ja arutasime 2009 aasta treeningkavasid. Ees ootab 840 tundi higistamist ja rassimist, kümneid kilomeetreid kiirendusi ja lõike ning tahes tahtmata esitad endale ikka ja jälle küsimuse - xdreamida või mitte xdreamida ? Kas meil ongi valikut ? 2008 hooaja tulemustega võiks Soosambla Suusaklubi igati rahule jääda - Xdreami B-raja kokkuvõttes II koht, üks etapivõit, läbimurre rahvusvahelisel areenil, täiskoosseisus hooaja lõpetamisel osalemine, auhinnarahad, mis siiamaani lõplikult kulutamata - kuid kas ja milliste eesmärkidega jätkata 2009 aastal ? Kui nüüd kokkuvõtvalt 2008 aastale tagasi vaadata, siis Xdreami sarja kõige adrenaliinirohkemad momendid seostuvad eelkõige B-raja nobedate näppude vooruga ehk registreerimisega, kuid sellega sai ikstriim ka otsa. Poistebändilt, kes kolme tunniga müüs täismaja välja, oleks oodanud pisut pühendunumat esitust, kasvõi ühekordset välgatust, kuid kahjuks jäi see tulemata. Esimese etapi rabaetapp rattal, Kärstna reljeefikaart, Türi kanuuetapp ja rabalaukad - kõik see tekitas teatud värinat, kuid ühelgi etapil ei kogenud ma seda tunnet, mida Soomes Hiiltomiestel või sügisel Libahundi Jäljel osaledes - korraldajate entusiasmi ja tahet mida huvitavat teha. Okei, Xdream on massivõistlus, see seab omad piirid, pealegi peetakse Xdreami B-rada juskui mingiks lohutussarjaks, A-raja järelnoppimiseks, seda oli ka korraldusliku poole ja raja planeeringu pealt igal sammul tunda, kuid kui jätkusuutlik selline ristsubsideerimine on, kus populaarse võistlusklassi arvelt poputatakse teist, mitte nii menukat võistlusklassi ? Kas järgmisel hooajal kuuleme seda juttu, et B-rajaga on nii palju tegemist, et A-rada ei olegi võimalik huvitavalt korraldada ? Kärstna etappi ei taha ma enam isegi meenutada, see oli haltuura ja ükskõikse suhtumise supernäide, kus kümnete osalejate tundidepikkune pingutus nulliti ühe hiireklõpsuga eiteakelle arvutis. Siiamaani on sportlik-meelelahutusliku ürituse korraldajad Tarbijakaitseameti tähelepanust pääsenud, kuid veel üks Kärstna ja tuleb tutvust teha Helle Aruniidu raudse haardega. Ahh, lõppude-lõpuks on kogu see komejant lihtsalt üks kuki-muki, peamine rahuldus tuleb ikkagi mõnusast pingutusest tiimikaaslastega, erinevate Eestimaa paikade avastamisest ja võitudest Areali noorukite üle. Aga 2009 aasta saab treeningute poole pealt karm olema, üldmaht jääb eelmise aastaga võrreldes samaks, kuid oluliselt lisandub intervalltreeningute osakaal, piltlikult öeldes tuleb iga teine treeningtund järgmine aasta läbida punases. Kuuldavasti ei ole Areali treeningud nii intensiivsed, kuid see eest treenivad nad iga päev kaks korda päevas, meil tuleb nädalas 10-12 treeningkorda.
2009 aasta algab talvise võistlusega Pannjärvel, kus enamus Soosambla Suusklubi liikmetest on pidanud maha elu ilusaimad suusalahingud. Hooaja lõpetamisel käisid ringi erinevad kõlakad, kes mis koosseisus järgmine aasta osaleb. Kuigi enamikel neist juttudest puudub tõepõhi, on juba teada, et Jaak Mae otsustab ISC Adventure tiimiga liitumise alles peale Libereci MM-i, seega teda näeme kõige varem alles suvistel etappidel. Nooremad iksdriimijad ilmselt ei teagi, et Jack on Eesti kõige-kõige esimese seiklusspordi võistluse võitja, seega kogemust mehel on ja ka võhmaga ei tohiks probleeme olla. Kiirrongi Alari teeb järgmine aasta Otti ja osaleb Xdreami etappidel ainult siis, kui pakutav rahanumber on kinganumbrist vähemalt tuhat korda suurem. Mehel on praegu kiired ajad, sest õige pea näevad ilmavalgust tema memuaarid "Kiirrongisõit - Don't Try This At Home", samuti kandideerib ta kevadel Eesti Raudteelaste Ametiühingu juhi kohale. Areali tiimi kohal hõljuvad tumedad pilved, nimelt on Veiksi hea vorm ja väljanägemine tekitanud klubi sponsorites kahtlusi, kas mitte osa toetussummadest pole Peep Pree kliiniku arveldusarvele potsatanud, kuid see on jama jutt - tempokrossid on teinud mehega imet.
Sponsorid on üldse omamoodi huvitav rahvas, nii käis neid ka hooaja lõpetamisel hulgakaupa kiibitsemas, et kas ja mis tingimustel saaks sponsoriks hakata. Nomaeitea, kas tõesti on majandussurutis hakanud mõttetööd häirima või arvavad inimesed tõsiselt, et mingi 200-300 tuhandega saab B-raja esikolmiku võistkonna nimesponsoriks ? See summa kulub hooaja jooksul ainuüksi joogipulbrile, 1 000 000 (jah, miljon) krooni on see summa, millega tasuks juttu alustada, kulla sponsorid. Enim kõlakaid pakkus hooaja lõpetamisel muidugi Inglite plaan võidelda ennast järgmisel hooajal B-raja esimesse stardigruppi, kuuldavasti ollakse eesmärgi nimel valmis loobuma tavapärastest kontsakingadest ning läbima raja orienteerumisjalanõudes, lisaks on Arne Niit saanud tellimuse uute, palju voolujoonelisemate tiibade meisterdamiseks.
Soovin kõigile ilusaid jõule ja lumist aastavahetust Soosambla Suusaklubi poolt, Good Bye 2008 ja Well Come 2009 seiklusspordihooaeg !

IX TA OK rogain 11.10.2008 Laanemetsa

2008-10-16T13:31:00.020+03:00

Omal ajal, kui Teaduste Akadeemia alustas Andres Kääri toel rogaini maaletoomist Eestis, oli neil üritustel oma eriline, akadeemiline võlu. Kohtunikeks olid auväärt akadeemikud ja professorid, joogipunktides pakuti juua teed ja kohvi, finišis ootas külma sügisilmaga metsast tulnud matkajaid kuum hõõgvein ning viiepunkti KP-des istusid pika habemega teadlased, kes kõigile, kes suutsid π kuni 15 kohani peale komakohta peast ette lugeda, väikse pitsikese konjakit kallasid. Legendi asemel oli kaardile tavaliselt trükitud Bohri postulaadid, Pythagorase teoreem ja muud väga vajalikku informatsiooni, mida siis pikkade igavate jooksuetappide ajal sai uuritud ja puuritud. Tänapäeva rogainid pole enam need mis vanasti, nüüd on joogipunktides paljas vesi tünnides ja supijärjekord finišis on nii pikk, et võtab igasuguse söögiisu ära. Kuna kohe järgmisel päeval peale rogaini pidi toimuma Sügiskoerus, siis otsustasime Viiviga võtta seekord asja pisut kergemalt, kui tavaliselt. Plaan oli joosta nii kaua kui jaksab ja siis lõpuni sörkida. Kaardid tund aega enne starti käes, läks kohe suuremaks planeerimiseks. Suunto Gamesi ajal sai Poomi käest ostetud üks igavene uhke digikurvikas, mis sai kohe kasutusse võetud, kui esimene plaan võimalikust raja läbimise marsruudist oli valmis. Peale mitmekordset mõõtmist saime oma variandi pikkuseks mööda liikumisteed 31,8 km, mis tundus 8 tunni kohta väga vähe olevat. Kohe tulid meelde rogaini MM-l käinute hirmujutud põhjatutest kraavidest ja raskest läbitavusest, seega mõtlesime, et ju siis rajameister ongi sel aastal vähe lühema raja planeerinud. Igaks juhuks tegime veel väikse lisaplaani, et kui jõuame valitud marsruudi läbida ja jääb aega üle, siis jäi veel varuks kaks KP-d, mida plaanisime läbida. Alles järgmine päev kodus asju lahti pakkides selgus "lühikese raja" saladus - kellegi kurikaela näpud olid kurvimeetrit näppinud ja seadistanud ta kilomeetrite asemel mõõtma miile, nii et see 31,8 oli meie valitud teekonna pikkus miilides, mitte kilomeetrites :=) The Truth Is Somewhere Out There ... Igatahes võtsime esimesena ette kaardi lõunapoolsesse ossa jäävad punktid, kuna korraldajate sõnutsi pidi seal olema hea läbitavusega mets, lootes, et hiljem põhjapoolsete raskete punktide võtmisel on abiks kaasvõistlejate poolt sisse joostud lohad. Enam-vähem pidas see taktika paika, kuigi head läbitavust ja soist raiesmikku jagus mõlemasse kaardi ossa. Esimese kolme ja poole tunniga läbisime 32 km, seda küll suhteliselt lausikul maastikul ning jõudsime Hargla orienteerumiskaardist tuttavatele maastikele. Selleks ajaks hakkas minu jaks juba otsa saama, edasi liikusime rütmis tõusud käies - laskumised joostes ning peale lõunapausi ja umbes 5 tunnist matkamist läksime minu tungival soovil üle ainult käigule. Mitte et ma oleks ära väsinud, vaid lihtsalt lihastes polnud jõudu. Kui esimeste tundide jooksul tuli orieteerumisvigu minimaalselt, siis tehniliselt raskemas maastikuosas tuli ühe KP-ga (nr. 44) kohe suurem, nii 15 min eksimus sisse. Sealt edasi jätkus juba võidujooks ajaga, üritasin kus võimalik ikkagi sörgisammu teha ning tund aega ennem lõppu otsustasime siiski väikse lisatiitru sisse teha, et üks 4 punktine KP võtta. Kahjuks ei osanud me sellega arvestada, et suhteliselt lihtsal etapil 30 - 43 KP on võimalik lõikel ära eksida, lisaminuteid kulus ka jõe ületamisele ja seal olnud uute teede kaardistamisele ning lõpus jooksime juba kellaga võidu, et õigeks ajaks finišisse jõuda, KP-d 52 ja 24 jäidki läbimata. Kokkuvõttes 21. koht ja HD klassis 5. koht, metsast sai kokku korjatud 111 punkti miinus 3 trahipunkti ehk tulemuseks 108 punkti. Järgmisel aastal on eesmärgiks saada tulemuseks vähemalt 114 punkti, ettevalmistused ses suunas juba käivad.
PS! Speišal thänks Erika Joonasele, kes keset kõige kibedamat võistlust hetkeks oma hoo maha pidurdas ja meie võistkonna ilusti kaadrisse jäävustas!

IV etapp 05.10.2008 Leppoja

2008-10-07T10:55:00.017+03:00

Ühte tõsist multisportlast pole just lihtne ehmatada või õigelt kursilt eemale kallutada, kuid kui võistluspäeva hommikul peab su auto kinni Tõnis "Excelikunn" Erm isiklikult, siis ikka mõtled tõsiselt, mida tema konksuga küsimusele "Kas A või B rada ?" vasatata. Ma pole küll mingi ebausklik ja selgeltnägijate saade Kanal2-s on minu jaoks pigem naljasaade, kuid selline asi võistluspäeva hommikul head ei tähenda. Leppoja rahvas oli Xdreami etapiks korralikult ette valmistunud, B-rajale oli rajatud kilomeetripikkune jooksurada, jõe äärde oli kaevatud igasugu kanaleid ja kraave, et rahvas jalga märjaks tegemata saaks kanuuse astuda, isegi saun oli multisportlaste tarbeks püsti pandud. Kahju kohe, et selline ilus koht muul ajal tühjana seisab. B-rada algas seekord 1 km pikkuse kiirendusega kanuudeni, täpselt paras maa, et kaardid võistkonna liikmete vahel ära jagada ning olulisemad asjad üle vaadata. Kuna kanuuetapp oli sisuliselt sundaerutamine, siis keskendusime Heigoga rohkem jalgsi- ja rattaetappide lugemisele, Raivo spurtis ees ära, et meile vähe ilusam kanuu valmis vaadata. Raivo spurt oli muidugi nii võimas, et kandis teda koos kanuuga veel 100 m edasi, päris jõe äärde välja, me ei osanud Heigoga teda alguses sealt kohe otsidagi. Kanuud vette lükates hakkas Heigo kurtma, et jalgade jaoks on ruumi kuidagi vähe, mina aga tundsin, et võrreldes eelmiste kanuusõitudega on meie seekordne liiklusvahend kuidagi alajuhitav. Nojah, selgus et olime kanuusse valetpidi sisse roninud ja kuigi algselt oli plaanis esimese punkti juures kanuul ots ringi keerata, sai juba 50 m läbimise järel selgeks, et nii käänulisel ja kiire vooluga jõel selg ees pikalt ei sõua. Kuna kallas oli kõrge, siis tuli manööverdada praktiliselt keset jõge, ega see ümberkäimine meist kaugel ei olnud. Edasi läks rapsimiseks, üritasime iga hinnaga esimestele tiimidele järgi saada, kuid nagu tavaliselt ikka, tähendab kiirustamine multispordis vältimatut ajakadu, seda enam, et Leppoja kanuuetapp oli minu arvates kogu Xdreami ajaloo üks tehnilisemaid etappe, proovile pandi nii tüürimees kui ka kaardilugeja. Üles me need kanuupunktid leidsime, kuid aega kulus selleks 9 min rohkem kui liidritel, kanuuetapi lõppedes olime alles 23. kohal. Edasi tuli lisaülesanne, kus pidi määrama kolme eseme kaalu, eksida võis mitte rohkem kui 100 grammiga. Korraldajad ei olnud muidugi arvestanud sellega, et on võistkondi, kes soovivad igat oma otsust sõna otseses mõttes põhjalikult kaaluda, meie tiimile ei jagunud ei kaalutavaid esemeid ega kirjutusvahendeid. Lahendasime lisaülesande Raivoga tudish-piip põhimõttel ehk määrasime visuaalselt esemete kaalu, lisasime sinna juurde 50 grammi ja saime vastuseks 750 g. Kokku kulus selleks mitte rohkem kui 15-20 sekundit. Korraldajad premeerisid meid kiire tegutsemise eest 2,5 minutise puhkusega ja rattaetappi alustasime juba 17. kohalt. Rattal jätkasime juba Kärstnas kasutusele võetud kummivenitamist, ikka mina kummiga Raivol slepis ja Heigo meie taga tuules, sile kruusatee võimaldas hoida sellist tavalist 38-40 km/h kiirust. Kemba kandis ühinesid meiega sinised Saaremaa mehed, kes näitasid väga head minekut ning tõmbasid ka meid oma keerisesse. Jussi järvede juurde jõudsime 6. võistkonnana, vahe liidritega vaid napp 3,5 min. Hüppasime kiirelt hüppenööriga liigesed lahti ning tormasime kõigest jõust suurima järve poole. Jooksuülesanne oli seekord konksuga, sest proovi sa käepäraste vahenditega ebakorrapäraste kujundite pindala mõõta, visuaalselt tundus all ääres olev pikk järv konkureerivat oma suurusega mõlema keskel asuva järvega. Kuna Heigo tegeles viimaste rattaetappide lahendamisega, jäi jooksuraja läbimine minu ja Raivo õlule ning õnneks tabas Raivo ära kontrollida ka punktinumbreid, ma ei tulnud esialgu selle pealegi, et tegemist on suundorienteerumisega, arvasin et punkti numbritel on ainult informatiivne tähendus. Pärnjärve punktis oli selge, et oleme õigel teel ning edasi läbisime poolkäies ka ülejäänud raja. Otsustavale rattaetapile lahkusime Jussi järvede juurest 5.-na, vahe liidritega oma 5 min. Pikk rattaetapp oli korraldajate poolt tõeline maasikas tordil, sest tagantjärele tarkusena oli kõige kiirem variant otse läbi raba laudteed pidi minek. Õnneks Heigo seda varianti üldse ei näinudki, sest suurt teed mööda oli mul oluliselt lihtsam Raivol slepis sõita, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma seal laudteel oleks talle järgi lohisenud ja mis hullud kukkumised oleksid võinud toimuda. Igal juhul tegime me suure hooga Mähuste nõmmele tiiru peale, otsides silmapiiril oma igipõliseid konkurente Areali noorukeid, kes läksid rattaetapile vaid paar mintsa enne meid. Peale Paide etappi, kus Areali tiim meilt hävitavalt lüüa sai, toimus Areali tiimi sponsorite kriisikoosolek, kus otsustati senine tööloom Tõnu Tänav päevapealt vallandada ja asuti aktiivselt otsima uut muula. Läbirääkimisi peeti nii põhjanaabrite juures kui ka Prantsusmaal, kuid lõpuks jäädi pidama Rene Ottessoni juures. Rene Ottesson on Eestis ainuke multispordist elatuv profisportlane, kes pole mõne tugevama tiimiga lepinguliselt seotud, vaid laseb agendi kaudu enne igat etappi saata endale pakkumised ja siis valib nende seast sobivaima. Ega summadest keegi ju ei räägi, kuid kuuldavasti kasseeris Rene Arealilt Leppoja etapi eest kuuekohalise summa. Nii pidimegi me tõdema, et energiabatoonidega ja lõigutrennidega raha vastu ei saa, pinguta palju tahad, Areal jäi meile püüdmatuks. Isegi mükoloog Vasja, kes naisele metsast lisaks seentele ka SI-jaama kaasa viis, ei suutnud profisportlase hoogu pidurdada, suuremast hävingust päästis meid ainult otsustav tegutsemine 18 KP piirkonnas, kust me peale kohustuslike protseduuride läbiviimist võimalikult kiiresti lahkusime. 2 times 2 ehk etapi teine koht tähendas meie tiimile ka üldkokkuvõttes väga tublit teist kohta, õhtul saunas kuuendat veinipudelit avades kordasime mitu korda, et jumal hoiab lolle ja joodikuid, järelikult meil on kõigevägevama poolt topelttoetus.
Täname kõiki kaasvõistlejaid ja Xdreami korraldajaid toreda ja seiklusliku hooaja eest, kõhulihaseid ei saa veel päris lõdvaks lasta, sest kahe nädala pärast toimub Kiirrongi Alari fännklubi asutamiskoosolek, seejärel juba hooaja lõpetamine ja järjekordne lõunalaager, sest 2009 a. iksdriimi hooaeg on juba kohe-kohe algamas.

Hõissassa ja odomeeter !

2008-09-22T10:50:00.013+03:00

Xdreami viimane etapp läheneb ülihelikiirusega, kuid Soosambla Suusaklubil on ettevalmistus viimaseks otsustavaks etapiks nii p.....s, kui see vähegi olla saab. Viimaseks kontrolltreeninguks planeeritud Tartu rattamaratoni starti polnud meist kellegil asja, pole mõtet tekkinud auku veel sügavamaks kaevata. Kuna vaim on tugevam kui keha, otsustasime Viffiga ikkagi suurüritusest osa võtta, regasime reedel end ümber 40 km matkasõidule. Väljasõit suurüritusele algas pühapäeva hommikul kell 8.30, auto jätsime Elva lasketiiru, seal ratastega Otepääle ja edasi 40 km starti. Kuna kõige tagumisest reast startides kusagile kiiret ei olnud, harjutasin sõidu ajal odomeetri kasutamist ekstreemolukordades - odomeetri nullimine järsul laskumisel, odomeetri ümberlülitamine raskel jõusul jne jne. Xdreami kiirel B-rajal omavad ka näiliselt pisiasjad tulemusele suur kaalu, rajal odomeetri oskamatu käsitlemisega kaotatud sekundikümnendikud võivad tähendada mitut kaotatud kohta lõpuprotokollis. Raja lõpupoole sai juba lahedamalt sõita, seal sai ka mõned kiiremad lõigud tehtud, kokkuvõttes läbisime ratta seljas kokku 64 km. Pole paha.
Ega olukord enam hullemaks minna ei saa, see on meie ainuke lohutus enne viimast etappi. Oluline on hoida võistkonna võistlusvaimu, sest Xdream on eelkõige psühholoogiline võistlus, kus eksisteerivad ka mõned kehalist pingutust nõudvad elemendid. Kahjuks peab tõdema, et konkurendid üritavad meie võistlusvaimu mõra lüüa, keski paha inimene levitab linna peal kuulujuttu, et keegi Soosambla omadest olevat rase. See on alusetu laim. Käime igal esmaspäeval Vomaxis laktaati mõõtmas, see oleks ammu juba välja tulnud. Samuti on igasugu sellised asjad juba lepinguga keelatud, mille igaüks hooaja alguses alla kirjutas. Seal on näiteks ka tingimus, et kuni hooaja lõpuni ei tohi võistkonna liikmete vahel olla mingeid intiimsemat laadi suhteid. Mis saaks võistkonna moraalile mõjuda veel laastavamalt kui olukord, kus kaks armunud võistkonna liiget omavahel miilutsevad ja kudrutavad ning kolmas tunneb end üksiku ja mahajäetuna. Kui hooaeg läbi, siis andku igaüks minna, nagu suudab. Aga jah, nendel raseduse juttudel pole mingit alust, see on lihtsalt pekk, mis särki kõhu piirkonnas punnitab
PS! Tuleb välja, et Xdreami hooaja üldarvestuses osalevad võrdselt kõik võistkonnad, olgu siis tegemist meeskondadega, naiskondadega või segavõistkondadega. Nii et kuigi etapi arvestuses jagatakse auhindu kolme klassi vahel, siis üldarvestuses on kõik võrdsed. Imelik. Nüüd kui Viff on viimasel etapil AT-s, käib ülejäänutel võistlus teisest kohast allapoole. Aga eks näeb, Gansi rajad on alati keskmisest huvitavamad olnud, nüüd on veel abiks Viitna-Läsna "mitmepalgeline" maastik.

View Larger Map

III etapp 24.08.2008 Paide

2008-08-29T17:38:00.024+03:00

"Kartma peab haigeid ja rasedaid !"
Suusakuulsus Kiku
iseloomustamas oma konkurente.

Kõik sai alguse sellest, kui Raivo Rapla MV-l kukkudes murdis roide. See on nagu vana autoga, kui kuskilt miskit katki läheb, laguneb terve masin koost. Ja nii ta läks. Heigo kehv enesetunne II etapil ei olnud ainult ühe korra probleem, mingi klamüüdiaviirus on ilmselt kuskile pesa teinud ja ei taha nüüd soojast kohast lahkuda. Mõned nädalapäevad enne III etappi teatasid arstid Raivole, et kaks tegevust - rattasõit ja ujumine - on kategooriliselt keelatud, mille peale sai nädal hiljem etapi juhendist lugeda, et tulemas on suurem ujumine ... Tiimi füsioterapeut teatas kogu selle jama peale, et talle aitab, pakkis asjad ja sõitis Valgevenesse, et kuni Vancouveri olümpiani töötada sealse hokikoondise füsioterapeudina. Nii möödusidki viimased kaks nädalat enne otsustavat starti, mis täis kurnavaid intervalltreeninguid ja teravaid tempokrosse, ilma korraliku meditsiinilise toetuseta. Ka 24. augusti hommikul Paides ei olnud starti minek üldse kindel, Raivo istus 10 min enne starti veel oma autos, kuulas vihmakrabinat auto katusel ja mõtles sobivat vabandust, miks ta võistelda ei saa. Staadionile jõudsime vast 3-4 minutit enne planeeritavat stardiaega, kuid kuna seal oli üks suurem järjekord tekkinud, siis olime stardirivis piisavalt varakult, et konkurente oma kohalolekuga hirmutada. Meist paremal oli Saarte terviserajad DSV team umbseksikate helesiniste rattaülikondadega, selle ühtse vormi asja peab ka järgmisel aastal ette võtma. Võistlus ise algas seekord rattaetapiga, mis arvestades võistlejate arvu pole just kõige ohutum, kuid saime hästi minema ning minu suureks üllatuseks ei tekkinud mingeid probleeme esimese ja teise KP märkimisega, kuna korraldajad olid sinna paigutanud hulganisti SI-jaamu. 2. KP-sse tegime kohe terve rongiga väikese vea, kui kaardi halva loetavuse tõttu põikasime vasakult haagi sisse, sõidu pealt polnud absoluutselt aru saada, ka punase joone all on tee või mitte. Esimeselt rattaetapilt laekusime 9. kohal, liidritest maas 11 sekundit. Edasi järgnes kanuuetapp. Selleks ajaks, kui me omale päästevestid selga saime ja olime valmis startima, oli enamus esiotsa tiime juba jões. Kuigi oli suur tahtmine kohe teistele järgi põrutada, otsusime siiski põgusa pilgu kaardile visata ning meie üllatuseks polnud suunas, kuhu enamik tiime sõudis, kaartigi joonistatud, punktidest rääkimata. Võtsin veel igaks juhuks kompassi välja ja panin suuna paika ja tõesti, kõik KP-d asusid meie selja taga. Pöörasime otsa ringi, võtsime kanuu selga ja asusime esimese kanuupunkti poole teele. Kui esialgne plaan oli kasutada järve, sest kitsas ojas võib igasugu üllatusi ette tulla, vaatasime, et kanuud joostes tassides saab kiiremini edasi, kui kanuust sisse-välja hüpates ning esimese KP võtsime, kanuud kordagi vette panemata. Esimeses punktis vaatasime selja taha ja ei näinud seal mitte ühtegi võsitkonda, ei järvel ega järve ääres, kõik esiotsa tiimid olid vales suunas minema pannud. Edasi oli plaanis kanuu otse jõeni venitada ja siis allesjäänud kaks KP-d läbida, tagantjärele tarkusena tulnuks kanuu mööda lagedat kuni 49 KP-n tassida, sest jõeäärses võsas esimest jälge lükata polnud just meelakkumine, nõges oli kõige ilusam taim, mis seal kasvas :) Jõe peal nägime ka esimesi konkurente, kuid kanuust väljudes oli meie edu lähimate jälitajate ees üle 5 min ! Jooksuetappi alustasime rahulikult, esimesse KP-sse jõudes oli selge, et kohe tuleb kardetav ujumine. Kui meie Heigoga tegime kiirelt tudish-piip-sulps, siis Raivo otsustas rattakingad ja rattasärgi seljast ära võtta, et siis soliidselt kaldast vette astuda. Edasise orienteerumisraja läbisime rahulikult, eesmärk oli vigu vältida, kuid 10. KP-ga tuli ikkagi sisse paariminutine kaar, pole just lihtne esimest jälge lükates poollagedast võsast lagendikupunkti otsida. Jooksuetapi lõpetasime küll esimestena, kuid konkurendid olid meist kiiremad olnud ja vahed olid praktiliselt olematud. Kuna võistlesime seekord ilma vahetusjalanõudeta, toimusid kõik alavahetused ülimalt operatiivselt, mis oli sellise lühikese ja vahelduva raja puhul suur ajaline kokkuhoid. Rattaetapi esimeses KP-s nägime oma suureks üllatuseks konkurente juba KP-st vastu tulemas, punkti viis teerada, mida rattakaardil ei olnud, kuid mis jooksukaardil oli ilusti olemas. Orienteerumisvõistlustel sellisesse kohta punkti panna ei tohiks, kuid xdreamil oli see täiesti asjakohane. Peale silla alla sukeldumist nägime Anti teami tee äärde tõmbamas, ilmselt läks seal kumm või midagi sellist. Sinna jäi neil ka etapivõit, sest rabas oleksid nad meist kindlasti palju kiiremad olnud ja viimane ratas oli suhteliselt lühike, et selle ajaga jõuaks oluliselt vahet tagasi teha. Meie aga jätkasime koos vanade tuttavatega võistkonnaga K-Kuubis oma teekonda, järgmisele jalgsietapile jõudsime nendega koos, AT Sport meist maas vähem kui minut. Rabaetapp tekitas pisut kõhedust, sest minna tuli üsna pikalt ainult suunda kasutades, mingeid vaheorientiire ei olnud, isegi laugaste äärde jõudes oli esialgu raske orienteeruda, kuna ootasin ilusaid soojärvi nagu Paukjärvel, nende asemel aga olid mingi kinnikasvanud lombid. Edasi tuli kasutada erinevaid liikumistehnikaid alates roomamisest kuni ujumiseni, et kolm lähestikku asuvat KP-d läbida, parimad hetked olid need, kus tuli pea eest teise laukaserva kinni hüpata ja siis sammalt mööda ennast kaldale tirida, avastasin veel peale võistlust duši all krae vahelt ja igalt poolt mujalt hariliku palusambla (Pleurozium schreberi) ja karusambla (Polytrichum commune) jäänuseid. Tagasi vahetusalasse käies liitus meie seltskonnaga AT Sport ning kohe oli õhus elektrit tunda, kui meie tundsime ennast üsna mugavalt, kuna lähimaid konkurente selja taga ei paistnud, siis kaks segavõistkonda koos esikoha peale võistlemas oli juba intrigeerivam. Rabast tagasi jõudsime kolm võistkonda koos 20 sekundi sees. Rattaralli oli meie jaoks alguses üsna lihtne, hoidsime sellist parajat tempot, et tagant konkurendid meid kätte ei saaks, segavõistkondadelt polnud ju mõtet vägisi eest ära sõita. Legend ja kaugused klappisid suurepäraselt, kuni peale silda 6,07 km peal jätkas ette saanud AT Sport oma sõitu otse, kuigi legendi järgi oleks pidanud pöörama vasakule ja siis 50 meetri pärast paremale ning alles siis oleks pidanud jätkama vasakule mööda tänavat. Eveli ei saanud ise vist arugi, et oli elegantselt nurga maha lõiganud, kuid minul lõi pildi sassi, sest loogiline tundus minna otse, samas legend käskis pöörata vasakule, kus oli mingi auklik asfalttee, tiirutasime seal 10-15 sek, vahepeal maha jäänud K-Kuubis meie järel, korraks jõudis ka paanikaosakond tööle hakata, sest legendist polnud enam kasu ja minna õieti ka kuhugi ei oska, kui otsustasime, et hakkama kusagile suunas sõitma ja kui tuttava koha leiame, katsume selle järgi koolimajani jõuda. Loogika ja rattaralli ülesanne kaardil ütlesid, et võtta tuleb 20. KP ja seejärel vahetusalasse jõuda, sõna "värav" järgi eeldasin, et äkki on tegemist staadioniväravaga. Paar minutit hirmuga pooleks kihutamist ja korraga hakkasid tuttavad kohad vastu tulema, olime samal teel, kust paar tundi tagasi võistlust alustasime, kokkuvõttes saime kohale niivõrd kiiremini, et AT Sport polnud veel staadionile jõudnudki. Lõpp oli raske aga mõnus ning kui SI-d olid maha loetud, siis oli selge, et see etapp õnnestus ilma suuremate apsudeta läbi teha, tasuks võit nii üldarvestuses kui ka meeskondade seas. Kuna Erm oli parajasti Poolas MTBO MM-il, siis jäid ka tavapärased Exceli-mängud tulemuste kallal ära ning medalid anti välja samas järjekorras, kuidas võistkonnad metsast välja tulid. Kokkuvõttes oli tegemist hästi korraldatud seiklusega, suhteliselt igava Paide maastiku kompenseerisid pidevalt vahelduvad alad, mis aitasid rutiini vältida.
Õhtul jooksime kambaga peale, tegime tavapärase 16 km ringi ja meenutasime, kuidas Viitna rogaini ajal planeerisime raja niimoodi, et vahetult enne lõppu jäi Viitna kõrts teekonna peale. Oi kui mõnus oli istuda keset võistlust sügispäikese käes Viitna kõrtsi trepil ja juua külma õlut. Miks mitte planeerida järgmisel etapil sinna üks lisaülesanne, meestele suur kruus ja naistele väike ...

Lõunalaager 26.07. - 02.08.2008

2008-08-06T12:32:00.011+03:00

Lühike kokkuvõtte lõunalaagrist.

Jooksukilomeetreid 168 km kestusega 16 h 46 min, millest:
- 9 h 14 min anaeroobses tsoonis (tempokross ja lõigutrennid)
- 6 h 22 min aeroobses tsoonis
- 1 h 10 min taastavas tsoonis
Keskmine pulss 156 lööki/min, laktaat 5.14

Rattakilomeetreid 394 km kestusega 16 h 22 min, millest:
- 1 h 08 min anaeroobses tsoonis
- 15 h 14 min aeroobses tsoonis
Keskmine pulss 137 lööki/min, laktaat 4.82

ÜKE ja sammhüppeid 4 h 16 min

Pilte laagrielust:
Terra Saliosa Giogantinu 2006 - elava happe ja sametise tekstuuriga keskmiselt täidlane ja keskküpselt marjane ning mahlane kergelt joodav vein. Sobib liharoogade ja pitsa juurde.

Gannonau di Sardegna Nepente di Oliena 2005 - poolküpsete punaste aiamarjade ja põldmarjade segu, mida kaunistab suviste poolküpsete tikrite ja arooniate happe nüanss. Lisaks veel õrn kirsikivine viljaliha ja kergelt ülekeenud moosisus, mida omakorda looritab järelmaitses vaniljene tammisus. Sobib pitsaga, suupistetega, ulukikotlettidega.

Naeli Vermentino di Sargdena 2007 - rikkalikult küps ja täidlane melon ning ananass, mida kaunistab veel omakorda ka magus küps pirn. Sobib eelroogade ja mozzarellaga.

Giogantinu Vermentino di Gallura 2007 - meloni ja ananassi harmooniline kooslus, mis on õrnalt segunenud värskelt niidetud muruse-rohuse nüansiga, mida omakorda kaunistavad valge pipar ja magusad ürdid. Sobib juustuga, eelroogade juurde, puuviljadega.

Argiolas Costamolino 2007 - valgete mahlakate marjade ning kauni sametise happega kesktäidlane kergelt joodav seltskonnavein. Sobib puuviljadega, arbuusiga, snäkkide juurde.

Canayli Vermentino di Gallura Superiore 2007 - lihtsalt väga hea vein - lihtsalt liiga hea, et olla tõsi ! Sobib joomiseks.

Argiolas Perdera Monica di Sardegna 2006 - vürtsikate punaste marjade ja kirsside täidlane elegants ja hilisküpse pohla ilus elav hape, mida looritab vaniljene kirsimarmelaad. Sobib liharoogade ja seente juurde.

Limoncello - rõve Itaalia sidruniliköör, suu kaudu manustamine võimatu.

Funtanaliras Vermentino di Gallura 2007 - pehmete ürtide, küpsenud puuviljade ja valgete mahlakate marjade ning kauni sametise happega kesktäidlane kergelt joodav seltskonnavein. Sobib suurepäraselt mozzarella ja tomatitega.

Vino Rosso - asendamatu jook peale rasket ja kurnavat treeningut, aitab laktaati kontrolli all hoida ja taastab organismis punaseid vereliblesid.

Jaldinu Vermentino di Gallura 2007 - vaniljeselt kerge, vürtsikas, küpsenud tikrite, põldmarjade ja murakate sõbralik kooslus. Järelmaitses õrn pirni nüanss. Sobib kalaga, lobsteriga, krevettidega.

Gannonau di Sardegna 2006 - mustade kirsside ja metsmaasikate mahlaka ja elava struktuuriga vaniljeselt elegantne vein, mida kaunistab õrn šokolaadi ja tammevanilje nüanss. Sobib kõikide põhiroogadega.

Hiiltomiehet Adventure 2008 19.07.08 Ylöjärvi

2008-07-22T16:31:00.021+03:00

Kõik sai alguse sellest, kui Heiti teatas ühel paljudest treeningkogunemistest, et tahaks ühe multispordivõistluse teha mõnuga, nii et ei peaks pingutama. Ja mina mõtlesin, et peaks enne pensionile jäämist proovima, mis tunne on 10 tundi järjest koomas olla. Ei takista vallid, ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar ... ehk nii sai otsustatud Soosambla Suusaklubi läbimurre rahvusvahelisele multispordi areenile. Kolmanda liikme leidmisega ei olnud raskusi, sest Viff on alati käsi, kui kuskil midagi huvitavat on teoksil, oma esimese rahvusvahelise stardi otsustas teha ka Soosambla farmklubi Team Hiiu. Esialgu oli mõte põrutada polaarjoone taha, kuid Ilvesteade ja muud logistilised probleemid tõmbasid sellele plaanile joone peale, nii ei olnud raske otsustada osaleda Hiiltomiehet Adventure 2008 -l, seda enam, et tegemist on juba vanade tuttavatega. Hiiltomeeste võistlust oma stressivabade korraldajate ja ilusate maastikega ei saa loomulikult võrrelda Xdreamiga, see on ikkagi tase omaette. Kuigi suur osa võistluse võlust läheb Soome maastike ja vähese osalejate arvu arvele (mis võimaldab võistluste kavva lülitada igasugu huvitavaid lisaülesandeid), on oma osa kindlasti ka korraldajate suhtumises võistlusesse, tunda oli, et tegemist hoolikalt ja pühendatult planeeritud üritusega, lisaks füüsilisele pingutusele üritasid Hiiltomiehet pakkuda ka silmailu ja hingelist rahuldust.
Võistlus ise algas juba reede õhtul materjalide jagamisega ja ronimisvarustuse kontrolliga. Jah, kaardid ja roadbook anti juba võistlusele eelneval õhtul kätte, et iga võistkond saaks planeerida vahetusalasse jäetavat varustust, kaasa võetava joogi ja söögi hulka, planeerida liikumisteid jne. Väga mõnus oli õhtul magama minna teadmisega, et kõik on läbi mõeldud ja et oled võistluseks igati valmis. Ronimisvarustuse kontroll käis meil kähku. Kui olime oma varustuse selga saanud ja otsustasime korraldajatele selle ette näidata, märkas üks korraldajatest minu kaheksal Bergsoni võistluse kleepsu, tegi maani kummarduse ja teatas, et pole siin midagi proovida ja kontrollida, pojat voivat heti lähtea kilpailemmaan. Ma ei hakanud talle seletama, et tegemist on Randylt laenatud varustusega, ei oska ju seda soome keelt nii palju kui vaja, kui heti siis heti. Selleks, et 10 tunnine võistlus normaalsel ajal ära lõppeks, peab väga vara startima, pika raja start oli hommikul kell 6, kuntosarja start oli planeeritud kella 9-ks. Võistluseelne öö möödus võistluskeskuseks olnud algkooli võimla põrandal, selleks ajaks kui kuntosarja võistlejad olid oma ettevalmistustega ühele poole saanud, ärkasid juba esimesed kilpasarja võistlejad ... Võistlus ise algas 2 km orienteerumissprindiga, edasi tulid 14 km rulluisku ja kanuuetapp. Kuna olin oma võistkonnas kõige kaalukam, õnnestus mul kohe stardis haarata initsiatiiv ja sprindi kaart enda kätte, salaja unistasin, et äkki õnnestub jooksu tempo kontrolli alla võtta. Nojah, sprindi esimesed kolmsada meetrit möödusid kui multispordi õpikus, kus kaks kaardita võistkonna liiget jooksevad kaardiga võistkonna liikmest umbes 30 meetrit eespool ja iga viie meetri tagant hüüavad, et kuhu nüüd minema peab. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid esimeses punktis kaldusin kohe oma 6 meetrit paremale, tänu millele tuli sisse 2 sekundiline lisakaar. "Tegime viga" teatas Viff resoluutselt ja samal hetkel konfiskeeriti mult kaart ning kuni võistluse lõpuni lubati mul vaid aeg-ajalt roadbooki piiluda. Jooks ise läks ladusalt, metsast tulime välja 5-dal kohal, et kohe rulluisu etapile minna. Enne starti sai pisut peljatud, et kuidas selle rulluisuga seal tänavatel ja mägedes hakkama saab, kuid kõik läks üllatavalt ladusalt, osaliselt ka tänu varajasele kellaajale, mistõttu kohalik elu polnud veel pihta hakanud ja tänavatel sai rahulikult harkis jalgadega uisutada. Kanuuetapi stardis võtsime kohe lotovõidu, nimelt on enamus Soomes kasutuses olevatest kanuudest kahekohalised, kuid meil õnnestus ainus võistlusel kasutusel olnud kolmekohaline kanuu endale napsata. Kanuuetapp oli ise suhteliselt lihtne, algul mööda järve ning siis edasi imeilusat oja pidi. Lõppes esimene kanuutamine tüüpilises ojaäärses võsas, kust tuli asuda 4 km jalgsietapile, mille sees väike ujumine ja ronimine. Orienteerumisega saime me Heiti juhtimisel suurepäraselt hakkama, kogu 12 tunnise võistluse jooksul tuli vast 5-6 min viga ja seda ka rohkem kaardi ebatäpsuste pärast. Ujumine ise oli umbes 50 meetrise järvesopi ületamine, selle pisikese värskenduse pärast pidime jooksma terve raja ujumisvestiga. Edasi esimene lisaülesanne ehk kaljuronimine, mis koosnes kaljuredelist ülesronimisest, laskumisest, kaljust julgestusega ülesronimisest ja jälle laskumisest. Kui redel ja laskumised olid suht rutiinsed, siis kaljust julgestusega ülesronimine oli paras pähkel. Kohe alguses teatas kohtunik resoluutselt, et julgestusköiest ei tohi kinni võtta, tuleb turnida ainult kaljunukke pidi. No okei, alguses polnud probleeme, kuid viimasele kolmandikule jõudes avastasin ennast järsku olukorrast, et mingis suunas pole enam võimalik liikuda. Multisporditoss kalju peal pole just kõige mugavam jalanõu, jalgealune kippus ära libisema ning mingil hetkel polnud enam edasi liikumiseks mingit varianti. Seisin seal umbes minuti, siis teatas üleval vahti pidav kohtunik, et teised võistlejad on julgestusköiest abi saanud. Nii õnnestus ka minul ennast üles vinnata, samas kohas jäi hätta ka Viivi, kes samuti kohtunike abiga olukorrast tervelt pääses. Heitil kui vanal Bergsoni kaljuronijal polnud seal muidugi mingeid probleeme, suts ja valmis. Edasi järgnes jooks kanuude juurde, 9 km kanuud ja rulluiskudega ja trekkides tagasi stardis olevasse vahetusalasse. Märkamatult oli selleks ajaks juba 5 tundi seigeldud, vahetusalasse valmis pandud kotletivõilevad maitsesid õige magusalt. Ilm oli kogu võistluse ajal kena, päike vaheldumise mõningate vihmasagaratega, ideaalne multispordiilm. Peale kehakinnitamist toimus juba hommikusest sprindist tuttaval maastikul legendiorienteerumine, Viivi ja Heiti suutsid oma Kärstnas omandatud oskused suurepäraselt tulemuseks vormistada, suutsime oma lisaülesande läbimiskiirusega ka kohtunikke üllatada. Edasi järgenes 29 km rattaorienteerumist, mille sees ka lisaülesanne kunstlikult ehitatud Teletupsumaal (jah, üks-ühele sarnane tuntud lastesarjast oleva maaga). Kuigi tegime ratast üsna rahulikult, näitasime üllatavalt tugevaid etapiaegu, olles kogu aeg 3-4 aegadel, jälle tuleb au anda Heiti ja Viivi õigetele etapivalikutele ja kindlale sooritusele. Tampere ümbruse maastikud ise füüsiliselt lihtsat rada teha ei võimalda ning seetõttu tekkis rattaetapi keskel olukord, kus nii mõnelgi tõusul tuli jalg maha panna. Peale rattaetappi oli 8 km orienteerumist, tehniliselt küll mitte väga raskel maastikul, kuid see eest sai füüsiline pool igati proovile pandud. Orienteerumiskaardi keskel oli vana karjäär, kus oli männinoorendik ja kuhu oli rajatud suusarajad. Karjääri keskele oli kunstlikult rajatud "maasikas" - umbes 30 m kõrgune munakujuline küngas. Ei pea olema just keenjus, et ära arvata, mis oli rajameistri lemmik punktikoht sellel kaardil - seda küngast pidime vallutama koguni kolmel korral, nimelt koosnes orienteerumisrada kolmest liblikast, mis iga kord lõppes seal künka otsas. Orienteerumise alguseks oli meil juba 8 tundi võisteldud ning brajaka võhm hakkas arajakate omale alla jääma. Edaspidi tegime jooksusammu ainult siis, kui minu seisukord kannatas, sest kuigi otsest paneeli ei olnud, tundsin iga kehaosaga, et iga vähegi intensiivne liigutus nõuab meeletut tahtejõudu. Nii me siis liikusime käies edasi, aeg-ajalt mäest alla sörkides. Suundorienteerumise alguses oli esimene selle võistluse cut-off, nimelt saadetakse kõik võistkonnad, kes kaotavad liidrile rohkem kui 2 tundi, otsejoones järgmisele ülesandele. 8 km raja läbijalutamiseks kulus 1,5 tundi ning tagasi vahetuslasse saabudes teatas kohtunik, et oleme 2 minutiga cut offi sisse sõitnud ning 10 km rattaorienteerumine jääb meil vahele. Ohh, keda siin ikka süüdistada, oleks seda teadnud, võinuks ju endast viimase välja pigistada. Edasi tuli suunduda rattaga 16 km rattaorienteerimisele ning siis ootas päeva lemmiketapp - 800 m ujumist ja köiega laskumine vette. Ujumiseks olime kaasa võtnud kummimadratsid, mille täispuhumiseks kulutatud 5 min õigustas ennast 100 % - kahju oli vaadata ilma madratsita ujuvaid kaasvõistlejaid ühe koha peal sumamas. Kuna ujumise vahel oli köieülesanne, siis tuli ujuda täisvarustuses kiivri ja jalanõudega ning ilma madratsita pole see üldse kerge. Hommikuse ronimiskogemuse võrra rikkamana läks see ülesanne ilma viperusteta ning edasi lahutas meid finišist vaid 7 km pikkune rattasõit. Lõpp oli magus, kokku olime rajal 12 tundi ja 14 min, saavutades sellega viimase auhinnalise 6. koha. Kui Heiti ja Viivi jaoks oli see võistlus piis ohv keik, siis mina jäin oma uue isikliku rekordiga igati rahule. Lihvida tuleks veel stardikiirendust ja karabiinide lahti-kinni panekut, siis võiks järgmine aasta koha parandamisele mõtlema hakata. Võistlusjärgne lõõgastumine Rantasipi Edeni spas oli ütlemata mõnus, järgmisel hommikul tegin 20 km tempokrossi asemel lihtsalt 15 km sörgi ning ka enda imestuseks polnud ükski lihas valus.

Ametlikud tulemused:

Miehet Kilpasarja
1. FreeAdventure 10.29.58
2. Omjakon 11.03.29
...
6. Soosambla SK 12.14.27 (cutoff: PySu)

Kunto 6 sarja
1. Team Woodman 2 4.49.43
2. Team Purista Perseellä 4.54.03
...
22. Team Hiiu 7.39.08

II etapp 28.-29.06.2008 Kärstna

2008-07-03T11:42:00.027+03:00

Kui B-rada Kärstnas end Xdreami II etapi starti sättis, tiirutas enamik arajakaid ratastel sihitult ümber alevi, üritades aru saada, kust algab rattaralli ja kas esimene pööre on 1500 või 1670 meetri peal. B-rajale minejad olid seekord jagunenud kahte kategooriasse - ühed kellel oli 15 meetrit peenikest köit kotis ja teised kellel polnud. Kuigi korraldajate poolt oli osavõistluse juhendis märgitud, et köis on soovitatav lisavarustus pigem A-raja võistkondadele, olid paljud B-raja võiskonnad endale köiejupi kotti surunud. Meil muidugi köit kaasas ei olnud, sest tiimi füsioterapeut Laura ei lubanud ühtegi üleliigset raskust kaasa pakkida ning pidime seetõttu stardis kannatama köiega võistlejate üleolevaid pilke. Kuna võistluse kommentaator andis väikse vihje selle kohta, et igal võistlejal tuleb oma kaardiga pisike jooksuots teha, siis ei läinud meil peale stardipauku kaua aega, kui etapid said jagatud ja igaüks oma punkti poole minekut tegi. Stardikiirenduse harjutamisest oli kõvasti kasu, juba esimesel saja meetril olin omal variandil teistest 50 meetriga ees, kuid kuna Heigo etapp tundus visuaalselt oluliselt pikem kui teised kaks etappi, siis lasin kõhulihased lõdvaks ja keskendusin punkti veatule võtmisele. Tagasi vahetusalasse jõudes oli Raivo juba täies rattavarustuses, seljas uus kollane särk, mille korraldajad andsid avaetapilt esimesena tagasijõudnule. Heigol oma etapp nii libedalt ei läinud, esimesena punktirajooni jõudes oli punkti nõgeste seest leidmine pisut raske, aga ei midagi hullu - rattaetapile läksime 26. kohal ajaga 37.05, liidritest maas 6.08. Rattaraja algus tekitas küll hirmu, sest 450 ratturi peale olid korraldajad raatsinud raisata ainult ühe SI-jaama, kuid saime ennem tulema, kui jälle kismaks läks. 3 KP-sse jõudes saime esimesed tiimid juba kätte, sest millegipärast toimus seal suur lahtiriietumine. Selge pilt -ujumine ! Mis aga osutus tõeliseks pettumuseks, kuna punkt oli kummipaadis, mis oli vaid paari meetri jagu kaldast eemal. Ma ei võtnud seljakottigi ära, hüppasin vette, tudish-piip ja tagasi kaldale. Kolmandast välja minnes keerasin järve tagant kohe vasakule, kuid võiskonnakaaslased keeldusid järgi tulemast - "Siit ei lähe punkti ju ühtegi teed !!" hüüdis Heigo ja pärast mõningat kõhklemist otsustasime Heigo initsiatiivil, et lähme paremalt ringi, saagu mis saab. Tagasi teeristi jõudes haakisime endale sappa veel paar tiimi ja üpris korralikku kiirust arendades liikusime kurat teab mis teid pidi 4 KP poole. Kuigi vahepeal tekkis kuri kahtlus, kas mitte Karksi-Nuia varsti ette ei jää, avastasime end õige pea kaardilt ning kui 4 KP-sse jõudsime, oli seal haudvaikus. Milleks otse minna, kui ringi saab ka :) Krossiraja lisaülesandesse jõudsime 4-da võiskonnana, liidritest maas 1.40. Krossirada oli mulle raske. Kukkusin kohe esimesel suuremal laskumisel ja sealt edasi algas üks suur hädaorg, küll oli liiv liiga pehme, küll loigud porised, tõusud järsud jne jne. Igatahes läbi ma selle krossiraja tegin, kiire keskmine minu Garminist ja Raivo odomeetrist ning võisime võistlust jätkata, aga juba 2. kohal, Vermo tiimist paar mintsa maas. Jooksuraja algusesse sõitsime rahulikult ning kasutasime asfaltteed tankimiseks, mina ja Heigo kordamööda Raivol "sabaga" taga, sest olime niigi hästi tulnud, kiiret polnud kusagile. Enne jooksurada möödus meist AT Sport ning kuna KM meestel tõrkus etapil tehnika, saabusime jooksurajale jälle teisena, kuid liidritest maas vaid napp 50 sek. Rattakingad jooksujalanõude vastu vahetasime 36 sekundiga, mida on liiga palju, treeningutel saime hakkama 26-28 sekundiga. Jooksuetappi alustasime kolme tiimiga koos, ees ligi 2 km etapp reljeefikaardil. Tagantjärele tarkusena võib tõdeda, et alustasime jooksuetappi liialt kiirustades ning ilma kindla plaanita. Mina mõtlesin, et võib-olla õnnestub kambaga punkt ära võtta või et jookseb suunaga KP poole, äkki saab kusagil paika. Öösel. Pimedas. Reljeefikaardil. Kasutasime algul paremalt ringi minevat teed, kuid peale mingit talu kadus järg nii käest ära, et otsustasin suunaga KP taga olevale teele kinni koosta ja sealt tagasi tulla, sest kauguse järgi oleks pidanud veel justkui edasi minema. Edasi läks asi üpris segaseks, tekkis mingi versioon oma asukohast (loomulikult vale), aga ennem kui jõudsime seda realiseerima minna, nägime AT tiimi koos ühe võistkonnaga, kes olid 8 KP juba üles leidnud ja liikusid 9 KP poole. Selge, tagasi ! Saime ennast maja juures paika ning edasi oli KP võtmine juba tehnika küsimus. Mõtlesime et teist korda me enam ennast rajameistril tillitada ei lase ning 9 KP-sse otsustasime minna kindla peale vasakult ringi. Kohe kui suure sihi peale saime, mõõtsime kompassi ääres oleva joonlauaga ära vahemaa pikkuse, kust paremale pöörata, mina nullisin oma Garmini ära ja laksasime edasi, kõigil suur tahtmine kaotus tagasi teha. Enam-vähem õigel kaugusel keeraski siht paremale, kuigi oli kahtlaselt suur, lausa autoga sõidetav. Jooksime edasi, ise mõeldes, et küllap see jääb sinna valge ala sisse, kuid mida rohkem me edasi jooksime, seda kahtlasemaks asi läks. Ma üritasin vaadata 10 KP, äkki on sealt mingit kasu, kuid numbri järgi sain aru, et tegemist on peegelpildiga, lõpuks jäin lihtsalt seisma, sest midagi hakkas nagu koitma. Nimelt olin hommikul kaevanud vanade orienteerumiskaartide hunnikus ja leidnud sealt Sudiste orienteerumiskaardi, mille pealt toimus 2002 a. EMV tavarajal. See kaart oli mõõtkavas 1:15 000 ja mahtus A4-le, nüüd aga oli mul käes sama kaart ka mõõtkavas 1:15 000, kuid A3-l !! Meenus lugu Moldaavia teadlasest, kes üritas teaduslikult tõestada, et Kuu sees on veel üks Kuu, mis on oma mõõtmetelt oluliselt suurem, kui väline Kuu ... Aaaahhh. Kokkuvõttes läbisime kahte kilomeetrit 1 tund ja 7 min, näidates etapil 104. aega. Punkti jõudsime nii füüsiliselt kui moraalselt täiesti laostatuna. Kella järgi tundus, et võitjavõistkond hakkab kohe-kohe finišeerima, Heigol oli lisaks väsimusele ka süda paha, mõtlesime mida teha, kas minna kohe Kärstnasse või teha jooksuetapp lõpuni ja siis sõita otse finišisse, kui äkki läksid puud kahte lehte ja päike hakkas särama, sest punkti saabus võistkond Koduaken. Koduaken on moodne võistkond. Nimelt on sellel hooajal mitmed suurema sponsoreelarvega võistkonnad palganud endale võistkonda noore ilusa poisi, kelle ülesandeks on rajal musta töö (nagu näiteks kanuupunktide võtmine, joogipudelite soos täitmine, krossirajal raja pikkuse mõõtmine) tegemine. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, Salomon on endale palganud Lauri Malsroosi, Areal tiim Tõnu Tänava jne jne. Multisportlaste slängis kutsutakse neid galeeriorjadeks. Eero Joonas on "orjastanud" oma lihase poja Jüri, kes vaeseke pidi kahte vanameest nööri otsas tirima ja samal ajal orienteerumisega tegelema. Poisile ei antud aega hingegi tõmmata, sest võistkond Cruellad hingas kuklasse. "Tiri poiss, või su ema jookseb minust üle", ergutas Eero. "Vaata, et sa viga ei tee, või näeme jälle tädi Mare kandu", ei andnud ka Martti Jürile asu. Võistlus ei käinud ainult mitte koha pärast lõpuprotokollis, vaid ka selle peale, kes kuni III etapini kodus nõusid peseb. Sellist kõrgelt motiveeritud võistkonda nähes tuli ka meile eluvaim tagasi, haakisime end Koduakna nööri külge ja asusime teele. Edasi ei imestanud ma enam millegi üle, ka selle üle, kui suurt 3. klassi teed kaardil polnud, kui asimuudipunkt jäi jalgu 800 meetri peal, mitte 1390 meetri kaugusel, kui 13. KP-s saime kätte Areali noorukid ja Lorkini pundi. Oli lihtsalt nii tore - nii tore - nii tore. Jooksuetapilt jõudsime vahetusalasse 8-da (!?!) võistkonnana, liidritest maas 26 min. Edasine eesmärk oli võimalikult ökonoomselt koju jõuda, seetõttu ei hakanud ratta peal mingeid eksootilisi etapilahendusi proovima, vaid sõitsime rahulikult igalt poolt ringi. Tore oli vaadata segavõistkonda K-Kuubis, kes kohtunikelt saadud info põhjal oli esimene võistkond, kellel kõik KP määrustepäraselt läbitud. Kanuus oli neist kõvasti abi, sest suure järve peal olid nad meile tõeliselt heaks orientiiriks. Kanuu ise oli üks tavaline kühveldamine, pinget pakkus vaid järveäärses roostikus kahlamine, millega Heigo suurepäraselt hakkama sai. Kui kanuust väljusime, oli stardist aega kulunud juba 8 tundi, kohe-kohe pidi algama B-raja autasustamine :) Tagasi Kärstnasse sõites arutasime, et kui viimane lisaülesanne just malematš ei ole, siis peaks õige varsti juba sooja duši alla saama. Ei olnud ei malet ega sooja dušši, vaid pall pealt korvi ja finišisse, tasuks siis seekord 8. koht. Õhtul kiropraktik Catuze juures kondiväänamises olles arutasime, et seekord ei vedanud meil tühistamistega, sest igasugune teistsugune tühistamisvariant oleks meie kohta vaid parandanud. Treener aga arvas, et lihtsalt nõrgad oleme, tuleb rohkem trenni teha. Küllap mõlemal on õigus. III etapp on 24. augustil Paides, ükskord me võidame niikuinii.

15 meetrit peenikest köit ...

2008-06-09T17:21:00.012+03:00

... ja kompass, selline võiks olla korraldajate arvates ühe tõsise multisportlase lisavarustus Xdreami II etapil Kärstnas. Seepi pole kaasa vaja tassida, sest nööri saab libedaks teha ka energiageeliga, isiklikult soovitaksin Borni uut jõhvikamaitselist geeli, sobib hästi depressiooni korral. Kuna korraldajateks eeloleval etapil samad mehed, kes eelmisel aastal Otepääl show korraldasid, siis ilmselt läheb nööri vaja tõrksate eramaa omanike kinnisidumiseks. Soosambla Suusaklubi raskusi ei pelga, seetõttu võtame rajale kaasa ainult kompassi, nöör las jääda nõrgematele. Ettevalmistused öiseks etapiks on sujunud plaanipäraselt, igaüks treenib individuaalselt vastavalt treeneri poolt koostatud treeningplaanidele, üheskoos on harjutatud kanuusõitu ja arutatud taktikat eelolevateks startideks. Füüsilise vormi kohta saab vast öelda, et ega paremaks enam minna ei saa. Raivo ülitugevas konkurentsis saavutatud 21. koht Tallinna Rattamaratonil ja napp 7 min kaotus rattalegend Jassile räägib iseenda eest, tegemist on tõenäoliselt kiireima multisportlasest ratturiga Baltikumis. Juuresolev pilt on tehtud sel aastal Rõuges, kus purunenud kett jättis meie rattamürsu "vaid" 87. kohale. Heigo stardid Värska MTBO-l ja üks-ühele võistlusel tõestavad veel kord, et vigastused ja haigused meie meeste vormi ei riku. Ka võistkonna nõrgim lüli on harjutanud rohkem, kui treeningplaanid ette näevad, ega ei mäletagi enam sellist aega, et trenni minnes pulsikat sisse lülitades näed ekraanil numbrit 52, veel eelmisel hooajal oli pulss isegi puhkeasendis üle kuuekümne.
Senisest tõsisemalt oleme II etapi eel harjutanud stardikiirendust. Analüüsides eelmise etapi minu nõrka algust jõudsime treeneriga järeldusele, et puudu on stardikiirendusest. Sealt saavadki kõik hädad alguse. Seetõttu oleme sel ettevalmistustsüklil tõsisemat tähelepanu pööranud lühikestele lõikudele, 8 x 60 m või 12 x 30 m on tavalised lõigutrennid päeva teisel treeningul. ÜKE siia juurde veel.
See, et võistluskeskus Karksi-Nuiast Kärstnasse viidi, on paras üllatus, aga täiesti juhuslikult on järgmine nädal ees kolmepäevane komandeering Kärstnasse, mis siis muud kui trenniriided ja 15 m peenikest köit kotti ning harjutama.

ArcticCircle24

2008-05-08T17:47:00.004+03:00

Kurat, nii tõmbab, et ei saa kuidagi vastu panna - http://www.arcticcircle24.com/. Parafraseerides klassikuid - lausa erutab, rohkem kui samal ajal toimuv Ilvesteade. Tahaks kasvõi korra ära proovida vähe pikema katsumuse, enne kui päris 40-ks saan. Aladeks jooks, orienteerumine, jalgratas, kanuu, rannaheeringas (ingl. k. coastaleering) ja lisaüleasnded. Valida saab 24 non-stop ja rahvavariandi vahel, viimane on umbes 14 h. See oleks ka esimene eelistus.

Programm oleks:

03.07.2008 kell 7.30 Tallinn-Helsinki-Rovaniemi, kohal umbes 20.000

4.07.2008 kell 14.00 start

05.07.2008 orienteeruvalt 11.00 - 13.00 finish

05.07.2008 kell 19.00 bankett

06.07.2008 kell 8.00 väljasõit Rovaniemist, et jõuda 22.30 Helsinki-Tallinn laevale

Eelerve võistkonna peale (3 liiget): stardimaks 4500 eek, edasi-tagasi autopakett 1565 eek, benss 3000 eek, 1 extra öö 1175, kokku siis 10 240 eeku ehk 3400 eeku. Juurde veel söök-jook-geelid. Mida saab 3500 eegu eest, paar head veini, kui sedagi :) Anyone ?

I etapp 27.04.2008 Klooga

2008-05-05T18:26:00.032+03:00

Mitte kunagi pole Soosambla Suusaklubi läinud Xdreami starti nii tugeva ettevalmistusega, nagu seda I etapil Kloogal - sajad kilomeetrid tempokrosse, spetstreening Männikul, viimase peal seadistatud rattad - kõik see lubas korraldajatel paigutada meie meeskond esimesse stardigruppi koos Areali noorukite ja Looritsa pundiga. Selle aasta xdriimi sari algas mitmete sisuliste muudatustega, millest olulisemad eksperiment "igalekilplaseleomaSIpulk" ning ühel lehel roadbook koos kõigi etappide kaartidega. Meile kui üsna ühtlase tasemega võistkonnale sobisid mõlemad muudatused suurepäraselt, eriti meeldis see, et juba enne stardipauku (õigemini stardipiiksu) oli ülevaade rajast olemas ning poole jooksuetapi ajaks ka olulisemad variandid omavahel läbi räägitud. Alustasime seekord jooksuga ning esimese pika tee-etapi ajal sai selgeks, et soojenduse ajal kogetud kehv enesetunne oli reaalsus, mitte stardiärevus. Kas oli oma osa pühapäevase rattatrenni lõpus tehtud kukkumisel ja saadud vigastustel või eelmisel päeval läbitud 20 km tempokrossil, ei oska kommenteerida, kuid kumm oli juba stardis tühi ja tühjaks jäi kogu võistluse ajaks. Kasutasime esimesse punkti minekul paremat ringivarianti, kuigi kiirem oli vist vasakult minna, kuid esimese punkti võtsime esimese kümne võistkonna hulgas, mis pole just kõige halvem algus. Heigo ja Raivo oleks suutnud ka Mercury meestega sammu pidada, kes esimestena punkti võtsid. Etapp teisest kolmandasse oli nagu külm dušš, kaardil valge metsana kajastatud ala oli tegelikult soine räga, paremalt ringi oleks vast isegi kiiremini saanud. Kolmandas KP tekkis esimene korralik 3-4 tiimine rong ning kuna Anti Anton tegi ees vedurina kaardilugejatööd, siis keskendusime Heigoga järgmistele aladele, mina uurisin kanuuetappi ja tema lahendas rattavalikuid. Enne viiendat KP-d kaldus Anti pisut vasakule, märkasime Raivoga läbi puude umbes 100 m kaugusel tähist ning Heigot hüüdes jooksime punkti poole, kuni laekusime KP-sse nr. 38.

Olen kindel, et KP-st 38 vändatakse kunagi täispikk film, kus on nii traagikat kui komöödiat, intriige ja armumisi ning ameerikalik häppi end, kus Arnold Schwarzeneggeri poolt juhitud maaväliste jõudude ühisoperatsiooni tulemusena saavad punkti võetud ka inglitiibadega varustatud naisiksdriimlased. Milles siis asi ? Kui meie Raivoga KP-sse jõudsime, oli seal oma 5-6 võistlejat, kes ei üritanudki oma SI-pulka jaamas olevasse auku pista, vaid tegelesid sellega, et üksteise käest SI jaama ära rebida. Peale võistlust kommenteeris Evelin, et kõrgliiga tiimide võistlejad mitte ainult ei rebinud SI jaama oma kätte, vaid torkasid ka näpu auku, et takistada vastastel KP-d märkimast. Vaadanud seda jagelemist oma 20 sek pealt, oli selge, et kui me soovime enne päikeseloojangut punkti ära märkida, tuleb asuda tegutsema. Raivo pani võitluses Si-jaama pärast mängu oma kasvueelised, mina proovisin tekitada korda pulga toppimisel ning ühiste jõupingutustega saime punkti läbitud. Teist korda rattaga samasse punkti jõudes oli taktika hõiva-jaam-tekita-järjekord-tudish-piip juba nii sisse töödatud, et punkti ümber rabelenud arajakate parv jõudis ainult "iiiikk !!" öelda ja juba me sealt läinud olimegi. Teistkordselt KP 38 külastuselt jäi meelde üks eriti pikka kasvu iksdriimlane, kes valjul häälel teatas, et on vaadanud seda hullumaja juba 15 min pealt ja mitte midagi pole paremaks läinud ning et sellise jama peale keeldub tema võtmast korraldajate poolt maha pandud KP-sid ja kasutamast orienteerumiseks korraldajate poolt välja jagatud kaarte. Igatahes !

Umbes 6.75 km jooksuetapilt laekusime 12-da tiimina, liidritest taga 6.22. "Pole paha !" hüüdis vahetusala ääras meie meeskonna füsioterapeut Laura Kannadmaas. Rattaetapile väljusime vahetusalast 2.28 min hiljem ehk vahetasime jalanõusid 12 sek kauem kui planeeritud. Seda elementi peab veel harjutama. Esimene rattaetapp oli iseenesest lihtne, ainukese teevalikuetapi 9 - 10 lahendasime paremalt ringi, mis oli õige otsus, näitasime seal parimat aega. Asfaldil kulgesime taktikaga Heigo ees, mina Heigol tuules ning Raivo minu kõrval mind lükkamas, rattaspidokas näitas vastutuult lõigul kiiruseks 39 km/h. 13 KP-s oli lisaülesandeks kauguse määramine, pikalt ei targutanud, panime umbes paika pikkused 400 m, 600 m ja 800 m ning kokku kirja 1800 m. Hakkasin juba paberit kohtunikule ulatama, kui viimasel hetkel võtsime veel mõtlemispausi ja parandasime numbri 2100 meetriks. Kohtunik vaatas numbrit, vaatas puu otsas rippuvat kella ja hakkas midagi arvutama. Minu küsimuse peale, et kas läks väga metsa, vastas neiuke rahulikult, et see mahatõmmatud number oleks parem olnud. Ahh ! Aga puhkus kulus sel hetkel marjaks ära. Kokku kulus lisaülesandele 7.27 min, parimat aega näitasid Areali noored neiud, kulutades lisaülesandele vaid 1.37 min, mis oli kogu võistluse absoluutselt parim tulemus. Tervitused Värska kotkasilmadele ;-) Esimeselt rattaetapilt jõudsime tagasi vahetusalasse 7-na. "Pole paha !" hüüdis Laura jälle. Huvitav, kas ta midagi muud ei mõista öelda ? Kanuuse läksime teadlikult kiivrite ja rattakingadega, et mitte kulutada aega jalanõude vahetamisele. Olles jõudnud peaaegu järve äärde, kuulsin Heigot kaarti lappamas ja arutamas, kus see kanuu esimene punkt on. Ka Raivo ei leidnud oma kaardilt kanuuetapi kaarti. Siis meenus mulle, et kanuukaarte on võistkonna peale üks. Ja siis meenus mulle veel, et just mina olin jooksu ajal kanuukaarti uurinud ja teisi teavitanud, et tavaline järve peal tõmbamine, ei mingeid trikke ega jooksmisi. Loomulikult oli see kaart vahtusalas minu kaardihoidjas. Raivo demonstreeris selle peale, kuidas käib asjade äratoomine Vene muinasjuttudest tuntud meetodil "üks jalg siin - teine seal". Kokku kulus meil kanuusse jõudmiseks 2 min rohkem, kui konkurentidel. Kanuud vette lükates ei osanud me aimatagi, milliseks kannatamiseks seekordne mõlatamine kujuneb. Kanuu esimesse punkti kahlasime 20 min, muudkui põhjast muda üles keerutades. Suure vaevaga õige maanina peale maabudes oli punkti võtmise soov nii suur, et unustasin legendist vaatamast, et KP asub puu otsas. Heigo teostas paar minutit järvekalda geoloogilisi uuringuid, samal ajal kui meie Raivoga kaldal kanuus istusime ja imestasime, et kus ta nii kaua on. Taganttulevad võistkonnad näitasid KP asukoha ära ja selleks ajaks kui Heigo uuringutelt tagasi saabus, oli Raivol juba KP märgitud. Samas rajoonis oli ka A-raja KP, hea et Heigo selle otsa ei komistanud. Edasi jätkasime vahelduva eduga järvemudaga ja iseendaga võideldes ning kuna Raivo sai puu otsas käe valgeks, pidi ta ka teistes KP-des märkima. Kanuu 4 KP-sse jõudsime paari võistkonnaga (k.a. Areali noorukitega) koos, mis lisas kõvasti motivatsiooni pingutamiseks. Raivo kadus koos teiste võistkondade SI-pulkadega võssa punkti võtma, kuid kui teised hakkasid tagasi tulema, polnud temast märkigi. Mõne aja pärast kostusid kaldalt sõimusõnad vaheldumisi oigamisega ning ühel jalal hüpates lonkas meie punktivõtja kanuu poole. Našistide poolt rohu sisse peidetud betoonikamakas oli oma ohvri leidnud ning Raivo põlv oli sõna otseses mõttes katki. Naerda ei tohtinud, nii me siis vaikides läbisime kanuu viimase punkti ja jalutasime rahulikult vahetusalasse, kus võistkonna rootslasest kiropraktik Catuz Karlsson vaatas Raivo põlve üle, vangutas pead ja ütles "Lykka till." Selge pilt. Kokku kanuutasime 5.75 km, aega kulus 57.23 min, mis oli pea 10 min halvem parimast ajast. Kogu selle jama peale langesime 10-ks, liidritest taga üle 10 min. Õnneks ei seganud Raivo põlv pedaalimist, seega otsustasime võistluse ikkagi lõpuni teha. Teise rattaetapi esimesse KP-sse läksime ringi, sest otseminek tundus liiga ahvatlev, et võidukas olla. Rattaga läbi raba minna ei julgeks ka kuival südasuvel, saati siis nüüd kevadise külma veega. 24 KP lähedusse jõudes märkasime tiime, kes kanuus pikalt eest ära olid sõitnud ning sai selgeks, et ikkagi oli hulljulgeid, kes ratas seljas ja rind ees rappa tormasid. Punkti võtsime kohe peale Mercury võistkonda ning kuna legendist oli näha, et tulemas on veel üks lisaülesanne, otsustasime rattaga veel nii palju kui võimalik vahet sisse sõita. Porisel metsateel oli tõeliselt raske sõita, selleks et Danist mööda saada, pidin LV sisse lülitama. Mis siis, et rahvusvaheliste rogainireeglite järgi on see keelatud, kes siin paksus metsas seda näeb. See oli ka kogu võistluse kõige raskem moment, joogipudelid olid selleks ajaks juba tühjaks joodud ning kitsal metsarajal polnud ka tuules sõitmisel mingit eelist. Nii et igaüks enda eest väljas. Õnneks alistas hasart väsimuse ning kirveviskamisse jõudsime 3 võistkonnana, näidates teisel rattaetapil paremuselt teist aega 39.49 min, kaotus parimale ajale 14 sek. Heigo kui kõigi indiaanlaste isa asus kohe tulejoonele, kuid kahjuks oli meie kirves täiesti loodist väljas ning nii pidime me rattakingadega ja katkise põlvega poisikeste kombel kividel turnima. Meie õnneks viskasid ka lähimad konkurendid kirve põõsasse ja takistusribal domenstreerisime me, kuidas Vormel-1 suudab kogenud juht osava blokeerimisega kiirema vastase enda selja taga hoida. Lisaülesandele kulus 3.43 min, parimad pääsesid siit edasi 59 sekundiga. Kuna Rakvere Dream Team hingas kuklasse, siis läbisime viimase rattalõigu lisaülesandest finišisse 4.33-ga, selle ajaga poleks häbi isegi A-rajal osaleda, tasuks üldarvestuse 3 koht. "Mykke bra!" kiitsid Laura ja Catuz nagu ühest suust. Viimane rattaetapp oli umbes 15.1 km pikk. Kokku aeg 3.27.22, kaotust võitjale 5 min, auhinnaks coolid Salomoni sokid ja hea tuju. Helistasin kohe peale finišit meie islandlasest treenerile Kopsut Võhmalonsonile, et temaga muljeid jagada ja I etapist kokkuvõtteid teha. Üldiselt võib tulemusega rahule jääda, jällegi sai kinnitust vana tõde, et multispordis pannakse aeg kinni finišis, mitte peale lisaülesannet ega kanuuetappi. Oma füüsiliselt tasemelt oleme sel aastal B-raja esikümne tiim, kui teeme ilma suuremate vigadeta, siis peaksime igal juhul olema esikuuikus ja kui konkurendid peaksid eksima, siis võime ka auhinnalaua juurde saada. Motivatsiooni ja hea tuju kadumine võistluse ajal on hullem kui väsimus, väsimuse puhul on abiks LV, motivatsiooni ei asenda aga millegagi. Ise oleks tahnud vähe varem kohale jõuda, unustasin starti kiirustades rinnanibud kinni kleepida ning kare Helly Hanseni pesusärk hõõrus nad nii ära, et pärast duši all lausa kipitas. Muidugi oleks me tahtnud, et ka treener oleks võistluse ajal kohapeal olnud ja vaheaegu öelnud, aga siin pole midagi teha, peale meie treenib ta veel kahte Šoti võistkonda ja Portugali multispordikoondist ega saa igal võistlusel osaleda. Igal juhul on treeningplaanid öiseks etapiks paika pandud, pearõhk nagu ikka tempokrossidel ja lõigutrennidel, Raivo põlv on korras, mida tõestab ka eile Mulgi Rattamaratonil tehtud supersõit. Reedene luureretk Karksi-Nuias kinnitas varasemat arvamust, et tegemist on ühe huvitavaima ja raskeima maastikuga, kus Xdreami etappi on peetud ning nii vaimne kui füüsiline võimekus pannakse 100 % proovile.

Treening

2008-04-22T09:17:00.004+03:00

Eelmisel nädalal korraldati Soosambla tagahoovis xrdiimi ametlik treening, millest oleks patt olnud mitte osa võtta. Kuna Raivo oli seotud koondise laagriga, võtsime asendusliikme Soosambla farmklubist Arealist, kus mitu lootusandvat noort selleks hooajaks tõsiselt harjutanud on. Arvudes oli treening järgmine:
Kilomeetreid kokku 25,35 km ja koguaeg 2 h 15 min, millest:
kanuu 4,47 km ja 42.25
jooks 4,78 km ja 31.41
ratas 16,10 km ja 1.01.35
Rada nägi vareselennu kõrguselt välja selline:

View Larger Map

Kuna treeningu eelne öö möödus Andineemes punkte otsides ja hommikul ärgates oli tuntav unevõlg, siis sai praktiliselt kogu rada läbitud ülimalt rahulikult, iga kord kui pulss üle 150 läks, esitasin tiimikaaslastele suulise ultimaatumi, millega õnneks ka arvestati. Kanuu ja jooks olid suht rutiinsed, rattaetapp seevastu pakkus nii teevaliku variante kui ka vähe tehnilisemat sõidumaastikku. Kuigi on talv läbi usinalt spinninguratta pedaale tallatud, ei ole jalgades seda jõudu, mis maastikul ratast edasi viib, kõvakattega teede peal seevastu on minek päris hea.

GPS-i träkki vaadates avastasin imestusega, et kuigi sõitsime teise rattapunkti läbi Saku otse õlletehase külje alt läbi, näitab geps, justkui oleksime selle etapi läbi metsa kamminud. Mis siis muud kui Saku mehed on õlletehase kohal satelliitside ära katkestanud, et sõja ajal oleks vaenlase õhurünnakud raskendatud. Sest erinevalt Toompeast oleks tegemist reaalse kahjuga, kui sinna mõni pomm peaks potsatama.

Treeningu peamine eesmärk sai täidetud, tehtud testide tulemusena lasin rattal sadulat 4 mm allapoole ja korrigeerisin lenksu, samuti said tossupaelad vähe tugevamalt kinni tõmmatud. Viimane nädal kulub samuti varustuse seadistamisele, oma järge ootavad seljakott, kaardialus ja joogipudelid, kõik tuleb üle kontrollida, et võistlushommikul ei oleks sellist olukorda, nagu Asmer-poisil vormel-3 sarjas, kus enne sõitu avastatakse autol 15 kg ülekaalu ja koost lagunev rool ...

Atshkoo !

2008-04-07T09:34:00.011+03:00

Nonii, kolm nädalat ehk 21 päeva jääb esimese etapi stardini ning ettevalmistus on jõudnud lõpusirgele. Mahuperiood on õnnelikult läbitud, edasi jätkub vormi lihvimine intensiivsete lõigutreeningutega ning rattale paremate seadistuste otsimisega.
Puhkenädal märtsi keskpaigas kujunes oodatust palju sportlikumaks, nimelt toimus mooramaal multispordivõistlus, millest loomulikult ei saanud mitte osa võtta, tulemuseks teine koht segavõistkondade arvestuses. Lisaks tavapärastele aladele olid lisaülesanneteks kaamelisõit, igasugu sitikate söömine, vee all hinge kinni hoidmine ja silma järgi laktaadi määramine. Selline näeb välja tüüpiline pilt mooramaa multispordivõistluse vahetusalast :

Märtsi lõpus tegi ilmataat veel ilusa kingituse ning saatis meile kuhjaga suusalund, mida sai siis mitu päeva hoolega kasutatud. Nõmme suusakeskuse mehed sai ka talve lõpuks oma traktori käima, paar päeva meenutas Nõmme-Harku ring Soome suusakeskuste paremaid radu, küll vaid selle vahega, et Soomes üldiselt suusaradadel koera pissitamas ei käida, aga eks iga asi tuleb omal ajal. Ringi pikkuseks sain 15,1 km, iga päev sai siis paar ringi ikka läbi sõidetud, pühapäeval suure sulaga tegin koguni kolm ringi. Vihaga. Ilma puhkepausideta ja joogita.

View Larger Map
Kevade tulekuga on suurenenud rattatreeningute osakaal, sest õigete seadistuste leidmisega läheb aega ja kulub sadu kilomeetreid, enne kui ratas täpselt istuma hakkab. Harjumaa tihe teedevõrk ja kena loodus pakub rattasõitjatele piiramatuid treenimisvõimalusi, allpool on toodud mõningad tüüpringid õhtuseks treeninguks, kui päevane lõigutrenn on juba tehtud ning eesmärgiks lihtsalt ühtlase pulsiga kilomeetreid kerida:

View Larger Map

View Larger Map
Eile tähistasime WW juubelit ning ega siis üks multispordi seltskond ei saa niisama jooma hakata, ennem tuleb ikka korralikult nahk soojaks joosta. 2 tundi ja 14 min sörki keskmise pulsiga 132 lööki/min Pillapalul ja Jussi järvede kandis, paras lõdvestus peale intensiivseid lõigutrenne. Ja vesi on soodes juba soe ...

View Larger Map
Kolm nädalat enne otsustavat starti pole muud teha, kui puhata ning lihvida vormi lühikeste lõigutreeningutega, kontrolltreening on planeeritud Jõelähtme rattamaratonile, siis saab aimu vormist ja lihaste seisukorrast, ka meie tiimi islandlasest treener lubas selleks ajaks Eestisse tulla. Võiskonna füsioterapeut on igal juhul väge täis, nii heas seisukorras lihaseid pole ta juba ammu katsunud.

Aftercanoeing

2008-03-11T18:02:00.007+02:00

Pühapäevane suusasõit Kõrvemaal oli heaks väljatulevaks treeninguks Heiti ja Leivo poolt korraldatud 3 tunnisest kanuuvõistlusest. 19 km ring 1.26.16-ga, keskmine pulss 158 lööki/min. Treening kujunes oodatust raskemaks, sest libisemine oli kinni, viimastel tõusudel oli tõeliselt hea meel, et viskipudel Kalamajast ära minnes poolikuks jäi.
Veebruaris tuli treeningtunde 48 h, sellest 3 h anaeroobses tsoonis, 40 aeroobses ja 5 tundi oli taastava iseloomuga treeningut. Pole paha. Verenäitajad olid enam-vähem korras, laktaat jupsis natuke, aga seda annab viskiga parandada.
Märtsi kaks esimest nädalat on kujunenud tõsisteks mahunädalateks, kahe nädalaga peaks saama 34 h treeningut täis, siis nädalane puhkus päikese käes ning tagasi tulles läheb tõsiseks laksamiseks - algab intensiivsete treeningute periood. Lõigutrennid vaheldumisi tempokrosside ja ÜKE-ga, sest I etapi stardini on aega jäänud tsipa rohkem kui kuu, siin pole enam passida midagi. Proovin sel aastal ka alpimaja ära, Vomax ( http://www.vomax.ee/?head=2&pageid=27&language=estonian ) pakub sellist suurepärast võimalust, kus alpimaja paigaldatakse koju voodi ümber, treeningud toimuvad tavalistes tingimustes, puhkefaas aga kõrgmäestikuoludes. Mugav, odav ja pidi aitama ka norskamise vastu.

View Larger Map

Pühapäevane kepp

2008-03-05T17:09:00.004+02:00

11,77 km ajaga 2.01.38 algus ja lõpp Türisalu pangal.

View Larger Map

Forerunner 305

2008-02-27T10:07:00.018+02:00

Suusaklubi gpsistumine jätkub täie hooga, esmaspäeval saabus siis minu Ebayst ostetud Garmin Forerunner 305, kus ühte korpusesse on mahutatud pulsikas, ajamõõtja ja GPS andur.

Eile sai siis tehtud uue kallikese ristsed ning unistused heast Ameerika onust ei täitunud - minu 9 km pikkune ring osutus ka teistkordsel mõõtmisel 8,1 km pikkuseks. Okei, see on nüüd siis lõplikult paigas. Vidin ise töötas suurepäraselt, nii Garmin kui Polar kasutavad sama uue põlvkonna SIRF-i kiipi, köögis jäi vend satelliitide leidmisega hätta, kuid õues hakkas kohe tööle. Vastavalt soovile saab ise seadistada ekraanirežiime, mina tegin endale kolm põhirežiimi:

1. Jooks - kuvatakse stopperit, distantsi pikkust ja pulsisagedust

2. Ratas - kuvatakse stopperit, liikumise kiirust, distantsi pikkust ja pulsisagedust

3. Multisport - kuvatakse stopperit, kellaaega, distantsi pikkust ja pulsisagedust.

Arvutiga sünkroniseerimine toimub imelihtsalt, samal ajal käib ka akude laadimine, mis pidavat vastu pidama kuni 30 h (elame-näeme). Lisaks kaasas olnud treeningprogrammile on olemas mitmeid veebipõhiseid lahendusi, mis võimaldavad treeningute kohta arhiivi pidada ja läbitud marsruute kaardil kuvada. Proovisin spetsiaalselt Garmini toodetele tehtud http://www.motionbased.com/, mille eeliseks on see, et kõik on tehtud keskmise ameeriklase jaoks ning isegi minusugune arvutikeenjus sai kohe esimesel korra asjaga hakkma. Selline näeb SS32 standardring välja Googles -
View Larger Map
- valida saab siis kas kaardirakenduse või satelliidipildi vahel.

Kui nüüd võrrelda kahte mänguasja - Garminit ja Polarit - siis Garmini eeliseks on tema lihtne kasutatavus, lahenduste terviklikkus ja head toetavad programmid. Garmini miinuseks on muidugi tema väljanägemine ja suurus, kui Polarit saab ka lihtsa käekellana kasutada, siis Forerunneriga Amigosse naisi sebima ei lähe.

Järgmise etapina võtame ette kassid - tellisin neile netipoest Kanadas toodetud spetsiaalselt loomadele mõeldud kiibid, kus samuti GPS funktsioon sees. Maksid 2600 krooni tk, lisaks tuleb tasuda loomaarsti visiiditasu 300 krooni, kes kiibi naha alla paneb. See eest saab aga analüüsida kasside liikumist nii päeval kui öösel ning kontrollida, kas üle-üle-üleaedse naabrinaise jutt, et Trips käib nende aias asjal, vastab ka tõele.

WAR 2008

2008-02-25T14:46:00.027+02:00

"Ärge uskuge mitte midagi. Ärge uskuge, mida te kaardil näete. Ärge uskuge seda, mida korraldajad teile räägivad. Sest tegelikkus on palju hullem." Selliste sõnadega saatis teeneline Lätis käija Randy meid eelmisel nädalavahetusel Läti poole teele, eesmärgiga läbida esimest korda elus 24h rogaini stiilis multispordivõistlus, võiskonnas lisaks TT-le Viff ja Jansa. Aladeks oli kuulutatud seekord tänu lumepuudusele vaid ratas ja jooks, kuid eelnevaid Läti lugusid kuulnuna arvestasin päris tõsiselt ka ujumisega :) Võistluseelsel nädalal sai sponsoreeritud erinevaid spordipoode, teemaks ikka Gore-Tex/windstopper/waterproof, sest ilmajaam oma prognoosidega eriti ei hellitanud ning kogemus läbimärjana -2 kraadiga rattasõidust samuti puudus. Suurimad tänud siinkohal Velospetsi rattapoe hooldetiimile, kes minu ja Viffi rattale vägevad porikad monteeris, neist oli reaalselt kasu. Niimoodi siis me reede õhtul suusabaasist startisime.

Laupäeval kaptenite koosolekul kurikuulsat Normundsit esimest korda kohates ei kahelnud ma Randy kurjakuulutavas ennustuses enam hetkegi - vanasti Vene ajal mängisid sellise näoga lätlased sõjafilmides Saksa koonduslaagri ülemat. Tagantjärele tarkusena võis aga tõdeda, et turumajandus on otsapidi ka Lätti jõudnud ning Normunds on hakanud oma "klientide" eest rohkem hoolt kandma, nii korraldus kui ka kaardid olid tasemel. Vaid korra kuulsin kaasvõistlejanna suust sõna "vandalisms", seda siis, kui lossivaremetes tuli punkti võtmiseks turnida 5 m kõrgustel laetaladel. Eriti aga tahaks kiita road booki, 101 lolli küsimust kohtunikele stiilis "A mis nüüd tegema peab ?" jäi küsimata, sest kõik oli must valgel kirjas, lätlastele läti keeles ja väljamaalastele ingliskeelsena. Loodan et iksdriimlased suudavad midagi sama lihtsat ja geniaalset teha:

Võistluse formaat oli äärmiselt sportlasesõbralik, distants koosnes erinevatest minirogainidest kas rattal või jalgsi, kusjuures ära oli määratud iga etapi algus- ja lõppaeg ning etapile jäävad kohustuslikud punktid, mille läbimise järjekord oli samuti vahel ära määratud. Vähemalt kolmel korral tuli külastada võistluskeskust, seega sai sinna jätta vajalikul määral vahetusriideid, söögipoolist ning muud varustust, minu üllatuseks toodi spordisaali ka rattad, mis peale võistlust polnud vist enam kõige puhtamad, vaata ja imesta, kui multispordisõbralikud saaliomanikud. Üldjuhul vastas kaardil kujutatu ka tegelikkusele ning meie umbes 7,5 tunnise seikluse jooksul tuli viga ehk oma 5 - 10 min, mis Läti mõistes on null. Tõsi, meie sooritus lõppes koos päikeseloojanguga, ilmselt öösel oleks alles tõeliseks paugutamiseks läinud. Nii ratta- kui jooksukaart olid hästi loetavad, ainult anna hagu:

Start anti laupäeva hommikul kell 10, selleks ajaks olid pilved hajunud ning päike paistis, sooja võis olla umbes 4-5 kraadi, paremat ilma ei osanud soovidagi. Kohe esimestel etappidel sai selgeks, et pidev vihmasadu on oma töö teinud ning petlikult ilusad väiksemad teerajad ja põllud osutusid tegelikult parajaks porimülkaks, kus ei saanud õieti ei joosta ega rattaga sõita. Kui alguses sai veel jalge ette vaadatud, et võimalikult kuivalt pääseda, siis poole maa peal sai asja võetud lihtsalt sellisena, nagu see oli (alumisel pildil ei ole kraav vaid siht):

Kui proloogist oli joostud umbes 300 meetrit, teatas Jansa, et pulss on 168. Stardiärevus ? Pole hullu, läheb üle. Esimene etapp - 1h tunnine proloog- tuli väga kergelt ja kiiresti, võtsime kontrollaja sees kõik punktid nagu enamus tiime ja rattarajale startisime suures grupis koos teiste võistkondadega. Ratas algas meeldivaks üllatuseks väga tugeva kattega kruusateel, taganttuul ja soojendav päike andsid ainult tuult tiibadesse, tõeliselt kerge minek oli, kuid kui rattaetapist esimesed poolteist tundi oli läbitud, tuli võistkonnal teha karm kuid ainuvõimalik otsus - viirusepisik sai Jansa suurest tahmisest võitu ning eelseisvat hooaega silmas pidades oli kõige targem seekord üritus pooleli jätta. Järgmised 5 tundi läbis meie võistkond rada kahekesi:

Kuigi võistlus jäi seekord pooleli, tegime Viffiga kuni päikeseloojanguni edasi, kuna ilm oli mõnus, võistlus lahe ja maastik huvitav. Küsimärk jäi küll õhku, kuidas oleksime me suutnud terve võistluse vastu pidada, sest peale 7,5 tundi pingutust oli jalg juba päris pehme ja rattaga vastutuult sõites tuli pidevalt kergemale käigule üle minna. Kui palju oleks söögipausid jõuvarusid taastanud ? Mis tunne oleks olnud peale öist kohustuslikku 3 tunnist pausi märgi tosse jalga panna ? Tagantjärele analüüsides olime kuni KP54 väga hästi tulnud ja oleksime matkarajale saanud minna veel valges, mis oli suur eelis. Aga noh see on kõik "oleks". Varustus oli väga hea ja sobis selle ilmaga suurepäraselt, kuid nii minul kui ka Viffil sai spordijook juba peale 4 tundi otsa, viimased 3,5 tundi sai vaid sookraavidest aeg-ajalt märjukest rüübatud, andestamatult algajalik valearvestus Toonus Cuppide ja Kalle Halliku karastusega multisportlastelt. Ilmselt on mu mõtlemisvõimet halvanud viimaste aastate Xdreami 4 tunnised sprindid, inimene ei tule selle pealegi, kui palju on võimalik juua 8 tunnise pingutuse jooksul. Veeaugust väljumiseks kulus tagasiteel nii mõnigi Aldaris :)

Unistus üks pikem multispordivõislus läbi teha on seega ikka aktuaalne, kas veel sel aastal ja kuskohas, ei hakka praegu ennustama. Kahju, et Eestis keegi sellise formaadiga võistlust ei korralda, tegemist on äärmiselt võistlejasõbraliku mudeliga, kuna kõik võistkonnad, kes läbivad kohustuslikud punktid, saavad tulemuse kirja, samas on võidu peale minejatel piisavalt mõtlemist, mis taktikaga peale minna. WAR 2008 tulemusi vaadates (http://www.raid.lv/) jäi mulje, et alguses liiga ahnelt punkte kogunud võistkonnad said karistada ning jäid pimeda kätte varem, kui korraldajad olid sellega arvestanud. See asi sai Lätis aga päris kindlasti selgeks, et ega need pikad üritused ei ole mõeldud ainult proffidele, vähemalt ei arvanud niimoodi peale proloogi suitsu ette pannud Maris ega teksapükstes rajale tuisanud Viesturs. Nii et thänk juu veri meni, Normunds ja Co, seda nii heatasemelise võistluse eest kui ka enne äraminekut pihku surutud full set of mäpside eest.

PS! Eile õhtul tegin jälle lõike, mõtlesin, et ajan šlakid lihastest välja. Kilomeetri ajad tulid 3.22-3.31-3.27-3.36-3.41-3.39, viimased kaks ringi olid ikka täielik mõrv, rohkem enam Läti õlut ei joo. Pulss oli ka kõrgem kui tavaliselt, kuid laktaat seevastu normis. Tänu Läti matkale saan ka selle kuu treeningtunnid täis.

Polar RS800

2008-02-15T16:06:00.009+02:00

Nonii, Viff on nüüd GPSiga pulsika omanik ning test draivi au kuulus eile õhtul mulle. Peale pooletunnist sättimist õnnestus kõik tööle saada ning teisel katsel suutsin ka õigetele nuppudele vajutada ning treening võis alata. Testimise tagajärjed olid enam kui traagilised - jooksuringi pikkuseks, mida ise arvasin olevat pea 9 km, osutus 8,1 km, nii et terve järelejäänud õhtu veetsin ma vanades treeningpäevikutes parandusi tehes, ikka iga jooksukorra pealt kilomeeter maha. Ohh kui hea meel mul oli, et ma nii harva jooksmas käin, muidu oleks tööd jätkunud hommikuni. Jubin ise on päris huvitav ja lihtne kasutada, kuid kas ma endale sellise ostan, pole veel otsustanud, vaatan veel tiba ringi alternatiivide järele.
Xdreami tiim harjutab vastavalt plaanidele, veebruarikuu treeningtunnid varieeruvad 45 - 60 tunni vahel. Alustasime eelmisel nädalal ka intervalltreeninguga, 6x1000 m läbisin km aegadega 3.15-3.21-3.24-3.20-3.28-3.19. Pole paha talve kohta, rada oli ka tsipa jääs, muidu oleks veel kiiremini teinud.
Täna panime end kirja Lätti WAR2008-le. Ega see otsus eriti kergelt ei tulnud, sest erinevalt Xdreamidest, kus on küll pikk juhend aga vähe seiklust, on Läti võistlustel Heiti ja Randy juttude järgi vastupidi - eelinfot kirjas vähe, aga maastikul seevastu üllatusi iga lati eest. No eks näeb, loodame et koduseinad seekord aitavad, võistlus ju pooleldi Eestimaal. Kui eluga tagasi olen, panen paar rida ka siia kirja.

Algus

2008-02-11T12:12:00.001+02:00

Iga algus on raske, kuid nüüd on see tehtud - Soosambla Suusaklubi on saanud oma plogi. Siin leiavad kajastamist eelkõige meie Hansapanga Xdreami meeskonna saavutused ja kaotused, naer ja pisarad, treeningutel valatud higitonnid ja võistlustel saavutatud karikad. Kohtumiseni I etapil Abja-Paluojas.